la misère n’est pas à vendre

Peter Barnes’i 1985. aastal ilmunud näidend “Red Noses” viib vaataja 1348. aastal Euroopat laastanud katkuepideemia keerisesse. Ajal, kui lootust ei ole, lunastust otsitakse kõige äärmuslikumatest moodustest ja surnuid ei loendata enam ammu, üritab vend Flote pakkuda meeleheitel elavatele ja hüljatud surijatele killukest lootust ja eneseväärikust läbi naeru. Naeru, mis – isegi kui see ei suuda enam ravida – võib vähemasti Surmale tema ülesande raskemaks teha ja veel viimast korda manifesteerida inimese üleolekut kaduvusest ja lootust helgele tulevikule ülestõusmises.

Pimeda keskaja valguskiired

Elmo Nüganen on kümmekond aastat tagasi “Lavastajaraamatu” intervjuus kurtnud, et ta ei oska väga kunstnikuga töötada: ta ootab ootamatut, visioone, mille peale ta ise ilmaski ei tuleks, aga selliseid valgustuslikke kunstilisi lahendusi kerkivat esile harva. Lugeda kavalehelt, et Nüganen on seekord ka lavastuse kujundusliku kontseptsiooni enda kanda võtnud, on esimese hooga väike pettumus – keskaegsest Prantsusmaast ja rändtrupist rääkiv lugu tundub ideaalse materjalina, millele luua müstiline, elegantne ja samas mänguline kujundus nagu seda eelmisel hooajal oli Vladimir Anšoni kunstnikutöö “Meie, kangelased” lavastusele ses samas keldrisaalis. Keskaeg – vagadus ja hedonism, Kirik ja teatriilmingud on lõputult kujundeid, sümboleid ja tõlgendusi võimaldav teemadering.

Mõned pseudopaekivised romaani kaared visandavad küll ühekorraga kangialuseid, ristikäiku ja katakombe, aga ei veena. Kuni süttib esimene valgus. Ja siis järgmine ja nii läbi etenduse. Kõik meeleolud surmahingusest elurõõmuni ja atmosfäärid öisest kalmistust paavstipaleeni luuakse valgusega – see on kord soojalt kollakas, kord õõvastavalt lõõmavpunane, kord jumalikult, aga samas külmalt ja kalgilt valge. Põrgulava neutraalsed seinad ja (penoplastist? kapast?) võlvid pakuvad maksimaalselt paindlikku lavaruumi, milles valgusega tehakse imesid. Kui dekoratsioon ja butafooria, olgu need nii ilmekad ja atraktiivsed kui tahes, on ikkagi selgelt lavaruumi kuuluvad – need asjad, millega tegelaskuju mängib – , siis valgusel on ühendav jõud – see seob üheks meeleoluliseks tervikuks nii lava- kui publikuruumi,; ei näita midagi otse, aga annab impulsi iga vaataja fantaasialennule. Kaasaelamine, kuuluvustunne antud loo sisse on sellega võimendatud.

Visandliku iseloomuga lavakujunduse kõrval on väga jõuliselt panustatud kostüümidesse (Reet Aus) ja grimmi (Anu Konze juhtimisel Maarja Järvsoo, Annifrid Muda ja Enda Karimõisa) – viimast on teisest reast isegi natuke hirmuäratav vaadata!

Kui ses valgustega loodud maailmas midagi igatseda, siis ühte läbivat märki, sümbolit – eelpool mainitud vastandipaaride vagadus ja hedonism, kiriklikkus ja teatraalsus olemusest kristalliseerunud kujunduslikku elementi.

Osa(l/d)us ja võõristus

Barnes’i näidendi tegelased toimetavad Lääne-Euroopas perioodil, mil Kiriku ja teatri suhe oli kompleksne ja komplitseeritud. See on aeg, mil Kiriku enda südames, koraalide kaunistuselementidena on sündinud liturgiline draama, mis üha laienedes on kitsast kirikuruumist vabasse õhku (kirku treppidele ja edasi linnaväljakule) kolinud, aga mil näitlejat ei maeta pühitsetud mulda; aeg, mil liturgilisest draamast välja kasvanud müsteerium sisaldab nii pühadust kui selle antipoodi – farsistseene kõige ja kõigi teemadel. Kuradikesed loovad meeleolu ja kolistavad ahelaid müsteeriumide avastseenis, Maarja ja pühakud satuvad kokku õiendavate abielupaaridega, lopsakat rahvakeelt pannakse suisa pühade tegelaskujude eneste suhu – vagade teemade vahele peidetud naer ja pilge peavad toimima ventiilina: andma inimestele võimaluse välja elada kõik need madalad tungid ja tunded, mida arvati pärinevat kristluse eelsest paganlikust talupoeglikust kultuurist ja mille väljendamiseks katoliiklikus raamis võimalust ei olnud.

Kui Jumala Narride Vennaskond koosneb suures osas eluheidikutest, kel midagi puudu (kellel jalg, kellel silmad või natuke mõistust), aga kes selles hoolimata või just selle tõttu meelt heitnute lõbustamise enda kanda võtavad, siis keskajal olid säärased inimesed ise sageli farsside ja pilke märklauaks – hälve (mis sageli oli teeseldud) andis põhjuse hoida kõrvale tööst – töö aga oli iga ristiinimese kohus Jumala ees. Almustest elatuv kerjus võis olla paremini kindlustatud kui tõsiusklik linnakodanik, kes almuseid jagas ja vähemasti etenduste vahele pikitud pilkestseenidele kaasa naerdes sai seesama ebaõiglust tajuv linnakodanik end välja elada ja heidikute üle parastada, et siis taas kristlike normide juurde tagasi pöördudes järgmisel päeval taas oma kohust täita.

21. sajandi vaataja naerab Jumala Narride Vennaskonna pimeda, lombakate ja ullikeste veiderdamisega kaasa – ja saab kohe ehmatavalt teadlikuks oma reaktsioonist. Barnes kasutab siin oskuslikult modernse ühiskonna tõekspidamisi, et hälvetega inimeste üle ei naerda, vähe selles, isegi nende läheduses ei naerda. Ebameeldivustorge ja võõrandumismoment tekivadki hetkel, kui vaataja avastab, et ühest küljest järgib ta vend Flote’i õpetust naeruga raskustele vastu panna ja naudib Jumala Narride etendust, mis just lustlikku reaktsiooni esile kutsuda tahtiski, teisalt eksib seda tehes kehtivate eetiliste normide vastu – isegi kui sandid ja ullikesed on ju kõigest karakterid ühes välja mõledud näitemängus.

On vaikiv kokkulepe, et õppivate noorte kohta kriitikat ei tehta – ma siis nimeliselt ei tee. Aga mitte ei saa vaiki olla asjaolust, et kui teatri ülesanne on luua maailmu, siis Linnateatri Põrgulaval on see teoks saanud. See, mis vaatajale avaneb, on mastaapne, terviklik ja väga elus. On annet ja on kirge ja – parafraseerides Pansot – elagu teatraalsus, mis põletab rinda. Jõudu!

Peter Barnes “Jumala Narride Vennaskond”

EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastus. Kursuse juhendaja Elmo Nüganen.

Lavastaja ja kunstnik Elmo Nüganen. Kostüümikunstnik Reet Aus. Helilooja Jaak Jürisson. Muusikaline kujundus Riina Roose ja Jaak Jürisson.

Osades: Priit Pius, Andres Raag, Jane Kruus, Margus Tabor, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa, Henrik Kalmet, Kaspar Velberg, Allan Noormets, Argo Aadli, Liis Lass, Alo Kõrve, Maiken Schmidt, Kalju Orro, Märt Pius, Tõnn Lamp, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Katariina Kabel, Priit Strandberg, Kristiina-Hortensia Port, Sander Pukk, Auri, Jürna, Ingel Undusk, Diana Leesalu, Kristiina Jalasto, Jaak Kaljurand, Jaan Kaljurand, Joonas-Tanel Kessel.

Esietendus 4. detsembril 2010 Põrgulaval.

Nähtud etendus 6. detsembril 2010.

Published in: on 7. dets. 2010 at 23:02  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/12/07/la-misere-nest-pas-a-vendre/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: