Mitte miski ei unune – eriti mitte see, mida pole kunagi juhtunudki

Samuel Beckett “Sammumisi” ja “Krappi viimane lint” Eesti Draamateatris

Lavastus ja kujundus Rein Oja. Laval Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo, Ain Lutsepp.

Esietendus 7. novembril 2010 Maalisaalis.

Nähtud etendus 24. novembril 2010.

Becketti- teatriõhtu Draamateatris koosneb näidendist, mis jõuab lavale neljandat korda ja teisest, mis lavastub Eestis esmakordselt. “Krappi viimast linti” on varem mängitud kolmel korral, kahel neist Eesti Draamateatris (19-aastase vahega!) peaosas Jüri Järvetiga. Seekordsel lavalejõudmisel jääb paar kuud järgmisest 19-aastasest ringist puudu.

Ain Lutseppa Krapp on väga elus: suhestub ümbritseva keskkonnaga, sööb banaani, pobiseb omaette asjalikult. Aga eelkõige sisaldab tubli annuse elutervet trotsi ja huumorit – viimase all ei pea silmas ainult seda tüüpilist banaanikoortele libastumise jama, vaid kogu tegelaskuju lavalist olemist ja väljendust – selles on väikseid veidrusi, lapselikku-raugalikku jonnakust. Lutseppa Krapp ei ole tegelaskuju, kes ennast mälestustesse oleks unustanud, kelle side ümbritseva reaalsusega kõikuma lööks. Vastupidi – mälestused on mälestused ja käesolev reaalsus on see, mis ta on ja Krappis on annus tugevat tahet tõmmata alla mõned jooned, ajada sirgeks mõned sotid ja panna mõned punktid. Aga nagu elus ikka, kipub tahegi kõikuma lööma, liha nõrkusest rääkimata. Omaenese elu läbi mõelda, peatükid sulgeda ja ennast ning minevikku vabaks anda võib olla küllaltki hirmutav mõte ja just selle ettevõtmise mastaapsuse ja lõplikkuse ees vaevlev Krapp samastumisvõimalust pakkuv. Ega kujutagi ette Lutseppa kehastamas tegelaskuju, kelles inimlik lähedus oleks allutatud eksistentsiaalsele pessimismile – see oleks tema näitlejaloomusega vastuolus.

Lutseppa üldises elujaatavas toonis jääb siiski piisavalt beckettlikule ambivalentsusele. Kui Krapp kordab üha raevukamalt, et tema küll minevikku tagasi ei taha, siis on selles lauses ja väljenduses piisavalt varjundeid erinevate tõlgendusvõimaluste jaoks: võib ju olla, et tõesti ei taha; võib olla, et nagu inimesed ikka, tegelikult natuke ikka tahaks; ja tegelikult – kes teab kas seda minevikku olnud ongi: päevikusse võib kirjutada ja lindile lugeda mida iganes, need materjalid kannatavad välja nii tõe, vale kui fantaasia.

Pärast “Sammumisi” mõjub Krapp oma lintide kerimise, kordamise ja iseenda veenmisega peaaegu mahedalt-muhedalt – sedavõrd suur on kontrast kahe näidendi tonaalsuste vahel. Värvigamma, milles kumbki tekst lahendatud ja lavale toodud on, võimendab nimetatud meeleolude kontrasti – tolmune hall ja määrdundvalge, teisal soe pruun ja lambipirni kollane. Oleks samas vale öelda, et need on karjuvalt erinevad materjalid, vastupidi tegelikult – mõlemad kasutavad ilusaid murtud toone; mõlemad räägivad väga selgelt ajalikkusest, mineviku mäletamisest, mineviku elamisest ja selle vabaks laskmisest; mõlemad hoiduvad liiga üheste hinnangute andmisest.

Kaie Mihkelson oma hallis kleidi, millest õhkub korraga õrnust ja õõvastust, päikeselist romantikat ja niisket mulla hõngu, mõjub kui ilmutus – otsekui madonna mõnelt Pieta stseenilt. Mihkelsoni Mya on viimase liigutuse, sammu, hingetõmbeni läbi mõeldud ja paigas – nagu ajast ja tolmust mustunud filigraan. Eluga ei ole sellel tegelaskujul enam midagi pistmist – ta kuulub juba ammu rohkem varjude, viirastuste, surnute valda kui elavate sekka ja tema sammude kaja, mis peab teda päevast päeva veenma, et ta siiski ei ole kummitus, et ta on lihast ja verest inimene ja tema liikumine teeb häält – sel sammude kajal on kella pöördumatu tiksumise ebamateriaalne kõla. “Qu’on cloue en grande hâte un cercueil quelque part”(C. Baudelaire) – kellelegi naelutatakse surnukirstu, naelutatakse sellele, kes veel elavana enam ammu elavate maailma ei kuulu. Võiks ju kaasa tunda sellele inimesele, kes ei väsi – ei sammumast ega mäle(s)tamast. Võiks, aga ei tunne – tema ängid, pettumused ja lootused on juba liiga ammu tolmuks pudenenud, et mingit samastumisemomenti otsida. Kauge on ta, teiselpool piiri.

Published in: on 29. nov. 2010 at 21:51  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/11/29/mitte-miski-ei-unune-%e2%80%93-eriti-mitte-see-mida-pole-kunagi-juhtunudki/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: