Fallait-il que l’on s’aime et qu’on aime la vie

I vaatus

Hõõguvpunased katused, korstendest tõusmas suitsu – joonistuslikud ja natuke kiivas. Sini-puna-kollased majad, vaadatud konnaperspektiivist – või nagu lavastaja seda on sõnastanud: vaadatud madalalt nagu lapse positsioonist. Ehkki stiliseeritud, on neis värvirõõmsates majades täiesti ära tunda parun Haussmanni neoklassitsistliku joonega kodanikumajade fassaade. Linnapildis ühinevad värske lapselik-naivistlik käekiri kaanoniks saanud Pariisi (üle)romantiseerimisega. Valguse Linna hoogsast elukeerisest haaratakse kõigepealt kaasa hooned – majad painduvad ja lainetavad (võiks peaaegu vanduda, et teevad inimestele seejuures lustakaid nägusid) nagu erksavärvilises sürrealistlikus unenäos. Aga see sürrealism ei ole kriipiv, vaid reibas, helge ja elurõõmus.

Maalikunstniku ja luuletaja katusekambri markeerimine tekitab minus kogu lavakujunduse kõige suurema probleemi – milleks see projitseeritud nurgasein? – see koosneb õhust ja valgusest ja mõjub pinnalisena loomata seega eraldatud ruumiosa muljet. Ülajäänud kujunduse unenäolis-õhustikulist iseloomu arvestades pretendeerib see toanurk liigselt konkreetsusele, asisusele. Ise igatsenuksin ärklitoa kujunduses näha aknaraami (ainult raamistikku, mitte seina selle ümber), katuseid ja taevast. Viimast, tõsi, esimese vaatuse lõpus tähisena ka näidatakse. Koguse selles pretensioonikalt värvilises ja tähelepanu püüdvas kujunduses paelus minu tähelepanu kõige enam hoopis lavasügavuses seisev ja nõrka kuma heitev üksik tänavalatern – lüüriliselt nukker ja väga Pariislik element selles pillerkaares.

La bohème – ça voulait dire qu’on est heureux.

La bohème – nous ne mangions qu’un jour sur deux.

II vaatus

Värviline tänav ja kollastes vihmakeepides inimesed elevuses ringi sibamas. Kahju kohe, kui lavaruum välja valgustatakse – värvilised majad taustaks siblivatele mustadele siluettidele oli niivõrd efektne ja kontseptuaalselt õnnestunud moment.

Linnaruum muutub realistlikumaks: toonid on murtud hallid ja rohelised, stiliseeriv joonistuslikkus on asendunud realistlikuma ja ruumilisema kujutuslaadiga. Café Momus oma varikatusega ja hiljem punase sametiga interjööriga on oluliselt ajastutruum ja realistlikum – sellise sisustusega kohvikuid võib Odeoni piirkonnas tänaseni kohata. Jõuluõhtu kohta boheemlaste kohvikus (kes ju teadupärast kodusid kütta ei jaksanud ja kogunesid seepärast arvukalt just kohvikutesse) on ruum laval lagedavõitu – laudadevaheline distants lubab hästi välja mängida vastastikku pilkude heitmist ja õrritamist, aga kohvikusuminat jääb napiks.

Lavakujunduse rahulikumate toonide keskelt tõusevad tegelaskujud oma dropsikommikarva rõivastusega eredamalt esile. Kõige selgemat keelt oma kandja kohta räägivad rõivad-aksessuaarid Musettast: väljakutsuva tegumoega kleit, seksuaalsust ja pahelisust markeerivad punased kingad. Nagu 19. sajandi boheemlaslugudes sageli, on Musettagi puhul tegu küll kirgliku loomuga langenud naisega, kellel on aga siiski soe ja hooliv süda.

La bohème – ça voulait dire – tu es jolie.

La bohème – et nous avions tous du génie.

III vaatus

Vaatustest kõige traditsioonilisema ja maalilisema kujundusega. Projitseeritud piltidega seintele assisteerivad pargipingid ja tänavalaternad, seinte paigutus loob mulje klassikalisest maalitud lavapildist. Valitsevad impressionistlikud meeleolud: raagus puud, õrnad halliga segatud toonid, otsekui piimjas, läbi pilve- või udukihi tungiv talvepäine valgus. Kujundus võimandab veelgi vaatuse depressiiv-romantilist olemust, süžee ja pilt saavutavad absoluutse vastavuse ja võimendavad teineteist vastastikku. Ehk kraadi jagu liiga magusalt lüüriliseks muudab selle muidu kenasti kargelt välja peetud vaatuse roosadesse õitesse puhkev puu – natuke liiga lääge sümbol ülejäänud kujunduse värsket käekirja arvestades.

La bohème – ça voulait dire qu’on a 20 ans.

La bohème – et nous vivions de l’air du temps.

IV vaatus

Taas seesama ärklikambri nurgasein – taas häirivalt, pii(r/n)avalt illusiooni kängitsev.

Kujunduslik-lavastuslik hämming number kaks – leekidesse lahvatav tuba ja linn Mimi surmastseeni taustal. Seni pigem atmosfääri ja meeleolusid suunanud kui valmislahendusi peale surunud kujundus kaotab selle pildiga igasuguse värskusest ja üllatavusest laetud pinge ja muutub kuidagi banaalseks, väsib ära. Milles peaks küll väljenduma realistlike leekide ja söestunud varemete ning värvilise stiliseeritud unenäomaailma läbiv kunstiline joon? Kui pildi eristuvus ülejäänud kunstilisest lahendusest oli taotluslik, võimendamaks ooperi süžee traagilisi arenguid, siis hoopis jõulisem mõju oleks saavutatud nendesamade värvirõõmsate majadega -. vastandada surma ja elurõõmu, joonida grotsekselt alla tõdemust, et ühe väikse õmblejanna surm ärklikorruse toas ei olnud tiisikuse-sajandi maailmas midagi erakordset – kellegi jaoks oli see kahtlemata draama, aga see oli ka elu ja linna kulgemise loomulik, paratamatu osa.

La bohème – on était jeune, on était fou.

La bohème – ça ne veut plus rien dire du tout.

(Répertoire de Charles Aznavour)

Tuleb tunnistada, et ehkki kujundus, kostüümid ja muusika suudavad korvata suure osa sisuhõredusest, ei suuda need elemendid siiski täielikult tasandada “Boheemi” libreto intriigi kesisust. Ja nagu draamaetenduseski ei ole näitleja süüdi, kui tal ei ole sisu, mida mängida, nii ei saa siinkohal süüks panna solistidele, et lugu kui selline elama ei hakka ja kaasa ei haara – liiga lihtsakoeline, katkendlik, ilma suurte mõjuvate emotsioonipursete ja teatraalsuseta on see süžee. Isegi armastajapaari Mimi ja Rodolfo lahkuminek toimub sordiini all, vaikselt ja väljapeetult; nukralt, aga mitte hingematvalt. Ooper, eriti klassikaline, peaks olema suurem kui elu – Puccini kaunite meloodiate vahele jagub aga elu, elulisust ja tundeidki üsna tagasihoidlikult. Enim suudavad oma häälematerjali ja karakteri maksma panna Aare Saal unistava heasüdamliku Marcellona, Mart Laur suure ja muheda, aga õrnahingelise Colline’ina ja Janne Ševtšenko tõeliselt pariisipäraselt terava ja särava Musettana. Nendes tegelaskujudes ja rollisooritustes on elu sees. Aile Asszonyi Mimi oli läbivalt malbelt võluv; ka tema hääbumine on vagur ja otsekui vabandav, mitte viimase jõuga teatraalsust püüdev. Mart Madiste kohalolekut ja häält jäi natuke väheks, et ennast kehtestada ja armastusloo traagika suureks mängida.

Tänu omapärasele lavakujundusele ja kõrgetasemelistele kõrvalosadele (kiiduväärt elevust toob lavale ka koor) on nauditavad just “Boheemi” kaks esimest vaatust, mis omal nihestatud kombel tõepoolest taaselustavad ja viivad kaasa fantaasiarännule 19. sajandi boheemlaskonna elu-olusse rõsketes ärklitubades ja kihavates kohvikutes.

Giacomo Puccini ooper “Boheem” Estonia teatris 18. novembril 2010.

Dirigent Mihhail Gerts. Lavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael). Lavakujunus Ran Arthur Braun, Riccardo Gallino (Itaalia). Kostüümikunstnik Elo Soode. Valguskunstnik Neeme Jõe. Videooperaatorid Paavo Piiparinen, Kalev Timuska.

Osades: Aile Asszonyi, Janne Ševtšenko, Mart Madiste, Aare Saal, Mart Laur, Roman Chervinko, Taimo Toomast, Jan Oja, Rahvusooper Estonia orkester, koor ja poistekoor.

Published in: on 22. nov. 2010 at 21:27  Lisa kommentaar