väsinud koketerii alastuse ja tõega

Vene Teatri “Alasti tõde” vaadates tabab sama emotsioon, mis antiikvaremeid vaadates – esteetiliselt ju põhimõtteliselt täiesti meeldiv kogemus, aga mõistusega võttes saad aru, et see on vaid kahvatu vari kunagisest tegelikust hiilgusest. Kui üks lavastus on ligi seitse aastat mängukavas püsinud, siis ühest küljest on väsimine inimlik, õigustatud ja arusaadav, teisalt – milleks piinata näitlejaid ja petta publikut?

Kunstnik Igor Kapitanov on traditsioonilise kabineti asemel lavale kujundanud hekkidest liigendatud aiasopi – igati õigustatud valik looduse ja loodusteaduste juurde (tagasi)pöördunud valgustusfilosoofia kontekstis. Ühtlasi rõhutab selline loodusest ümbritsetus Diderot tegelaskuju kirge reaalse maailma ja looduslike-loomulike tungide suunas. Üksik, peaaegu puhas kirjutuslaud ei suuda siinkohal päriselt ära märkida entsüklopedistide poolt toodetud tekstimahtu, sõnaga tegelemise olulisust ja viimasega seotud missioonitunnet. Nii juhtubki, et lavakujunduse kui ka lavastusterviku raskus on looduse ja loomuse poole kaldu jättes Diderot ja kirjasõna vahekorrale vähe mõjulepääsemise ruumi. Omades võrdlusmomenti Vanemuises mõni aasta tagasi lavastatud “Vabamõtlejaga” (mõlema koosseisu esituses), on raskuskeskme nihkumine eriti selge – Vanemuise lavastuses oli artikli kirjutamise protsess ja sellega ummikusse jooksmine oluliselt kesksemal kohal – Vanemuise Diderot tõesti tahtis seda artiklit valmis kirjutada (edevusest samavõrra kui missioonitundest) ja sattus ummikusse iga kord, kui järgnev afäär tema juba valmis mõeldud süsteemi segi lõi; Vene Teatri Diderot ei võta artikli kirjutamist algusest peale kuigi tõsiselt ja kasutab seda õigustusena oma seisukohtadele erinevates ettetulevates olukordades.

Kostüümikunstnik Fagilja Selskaja kostüümid on värvirõõmsalt kirevad, ajastulisest tõetruudusest väga kaugel, aga Schmitti näidendi lustliku ja sädeleva meelelahutusliku laadiga kenasti kooskõlas. Kahjuks on mitmeski etenduses silma riivanud odavate ja kostüümiks sobimatute materjalide kasutamine – liiga õhukesed kangad seal, kus peaks olema luksuslikku raskust, liiga paksud materjalid teisal, kus need nullivad ära istuvuse ja hea langevuse jne. Üldmulje on kaootiliselt kirju: Diderot suhteliselt traditsiooniline, isegi ajastuhõnguline rõivastus, kunstnik Therbouche’i modernne korsett ja ülevise, neiude ajastuvälised muinasjutuhõngulised kleidid.

Portreekunstnik ja pettur Anna Therbouche Larissa Savankova kehastuses on algusest peale pisut liiga sirgjoonelise ja emantsipeerununa esitatud. Näidendi tekstist lähtudes võiks daam esimestes stseenides palju pehmem ja meelelisem olla – esialgu käib suhtlus ja flirt siiski 18. sajandi – tõsi, üsna frivoolsete – seltskondlike koketeriikommete järgi. Käesolev lahendus, kus daami oma ajastu kontekstis äärmuslik iseseisvus ja hedonistlikkus on algusest peale karakteris nähtaval, võtab etenduse kulminatsioonilt – Therbouche’i iseloomu tõelise palge avalikustamiselt – kraadi šokeerivust ja intrigeerivust vähemaks. Seeeest on Savankova mängus nauditavat kergust: ühtmoodi sujuvalt ja nähtava pingutuseta manab ta vaataja ette nii lustliku flirdi kui kirgliku viha. Üldse tuleb kiidusõnu lausuda daamideansamblile – kõik neli teevad oma rolli hoogsalt, kergusega, mida võib nimetada rokokoolikuks.

Etenduse kõige nõrgemaks lüliks osutub seekord peaosatäitja Aleksandr Ivaškevitš, kelle Diderot’s puudub prantslaslik kerg(l)us, filosoofilistes repliikides sädelevus ja teravus, silmist flirtiv-kelmikas tuluke. Natuke liiga kahe jalaga maa peal on Ivaškevitši Diderot, liiga asjalik ja asine Schmitti näidendi formaadi ja kaasnäitlejate emotsionaalsuse ja värvirõõmsate kostüümide virvarris. Tülpinud. Kahtlemata vähimalgi määral Ivaškevitši professionaalsuses, mõtlengi pigem nukruse kui pettumusega, et kui sedavõrd kõrge taseme ja kohusetundega näitleja loo ja karakteri kontseptsioonist sedavõrd välja langeb, peab selle taga olema tõsine põhjus.

Kui “Alasti tõe” paremad õhtud peaksidki möödas olema, tasus vaatamine ennast võrdlusmomendi tekkimise huvides ikkagi ära. Ja Schmitti tekst on nauditav igaljuhul.

“Alasti tõde” Vene Teater

Lavastus ja muusikaline kujundud Vladimir Petrov, lavakujundus Igor Kapitanov, kostüümid Fagilja Selskaja.

Osades: Aleksanrd Ivaškevitš, Larissa Savankova, Ljubov Agapova, Tatjana Jegoruškina, Ksenija Agarkova, Artjom Garejev.

Nähtud 20. novembril 2010 Vene Teatri Suures saalis.

Published in: on 21. nov. 2010 at 17:12  Lisa kommentaar