spioonidest ja komöödiakunstist

Me kõik teame, kuidas action-filmides täiskiirusel tormava rongi katusel kõõlutakse, ühe käega silla küljes riputakse, varingute vahel põigeldes põgenetakse ja muud säärast. Võttes kõik eelpool nimetatud elemendid ja tõlkides need läbi huumorivarjundi elavasse teatrikeelde saame Rakvere teatri etenduse “39 astet” – tempoka, lustliku ja natuke hullumeelse krimikomöödia, milles on elu sees.

Lavastuse kunstilis-kujundusliku poole eest vastutav meeskond Rosita Raud (kunstnik)-Eve Teras (valguskunstnik)-Tarmo Kesküll (muusikaline kujundaja) on teinud suurepärast tööd. Lihtsalt teisaldatavatest ja kohandatavatest elementidest luuakse detailiderohke poissmehekorter, pikamaarong, kodune motell, öine metsaalune; ühmoodi ilmekalt mõjuvad kaks punase sametiga looži markeerimas kogu teatriatmosfääri kui ka kappidest-lampidest-tugitoolidest täidetud lavaruum peategelase korterina. Kogu dekoratsiooni muutmine toimub kiirelt ja mänguliselt – kohati on dekoratsioonide vahetamine omaette pisike etteaste. Valguskujundus on väga vaheldusrikas, efektiderohke ja äärmiselt oluline komponent filmilikkuse rõhutamisel. Sama eesmärki teenib ka muusikaline kujundus, milles võib ära tunda meloodiaid spioonifilmidest ja mille jazzihelid loovad mõnusa 1930ndate aastate õhustiku. Nagu kogu lavastust iseloomustab kujunduslikku lahendustki nutikus ja kiiresti kohandatavus, lustlik fantaasiarikkus ja humoorikus – mitte midagi selles loos ja lavastuses ei tule liiga tõsiselt võtta. Peale näitlejate mängu.

Ja seda mängu on kogu raha eest. Materjal eeldab osatäitjatelt täpsust erinevate karakterite kujutamisel ja nende kiirel vahetumisel, head füüsilist vormi, energiat, et kogu seda meeletu hooga tantsu ja tagaajamist välja mängida. Kõik nimetatu on olemas – lisaks veel siiras mängulust ja trupi terviklikkus. On lihtsalt võimatu jääda külmaks ja skeptiliseks, kui sellise poweri ja mõnuga mängitakse maitsekat komöödiat. Kuna ka lugu kui selline oli mulle tundmatu, olin kogu aeg põnevil, et mis juhtub järgmisena, milline filmikunsti klišee peegeldamist leiab ja milliseid nutikaid misanstseene leiutatud on. Ja mõned neist stseenidest võib auga kirjutada koomilise teatri kullafondi: mehed tänavalaternaga (latern kaenlasse ja märgusõna kuuldes õigesse kohta seisma), töötamast tõrkuv lennukipropeller (absoluutselt geniaalne!), autosõit, Londoni teatristseenid. Šotimaa B&B öömaja oli ka muhe, aga oma lahenduselt kõige ettearvatavam ja enam kasutatud (mehi on lopsakateks naisteks riietatud ennegi ja kogu see asjatamine külaliste ümber mõjus ülejäänud stseenidega võrreldes liiga tavapärasena). Tegelikult on lavastus kuni viimaste fraasideni nutikate kunstiliste-lavastuslike-näitlejatööde tulevärk.

Kui Üllar Saaremäe lavale astub võtab saalis maad vaikne soe poolehoid – seda ei ole võimalik seletada, ainult tunda. Ja see on selgelt eristatav teistele näitlejatele osutatud tähelepanust. See oleks ootuspärane, kui tegu olnuks Saaremäe peaosaga mõnes nõudlikus draamas. Aga sellisel kujul ilmnes antud fenomen just tugeva trupitervikuga lustimängus. Saaremäe enda isu ja hoog antud tükki mängida on muidugi ka ilmne – kuratlik tuluke silmades kehastub ta kaabus pahalaseks, libedaks teatrikonferansjeeks, elegantseks kurjaks Professoriks, külma kõhuga politseinikuks ja ülihoolitsevaks üliuudishimulikuks hotelliperenaiseks – kõik võrdselt meisterlikud rollid, pisistseenidest rääkimata.

Peeter Rästase natuke trotslik olemine sobib nukra komödiandi tüpaažiga – sellised natuke äpud, natuke kohmakad, naer-läbi-pisarate karakterid, kellel alati midagi nihu läheb on tema jaoks nagu loodud. Õnneks mitte ainult sellised tegelaskujud. Liisa Aibel suudab oma tegelaskujudega tuua lavastusse vana Hollywoodi glamuuri femme fatale’ist naiivse blondiinini. Nagu vanu filme iseloomustab Aibeli mängulaadi rõhutatud dramaatilisus, mis 30ndate õhustikuga suurepäraselt sobib. Velvo Väli roll lavastuses on ses mõttes kõige tänamatum, et temal tuleb piirduda ainult ühe tegelaskujuga – seega jäävad ära kõik võimalused väikese lustliku vinjeti ja karakterikoomikaga publiku sümpaatiat võita. Samas mõjub Väli kehastatud Richard Hannay kui sõõm tagasi reaalsusesse toovat värsket õhku selles tegevuste-tegelaste peadpööritava kiirusega vahelduvas virrvarris.

“39 astet” on väga hästi õnnestunud meelelahutus: stiilne, nutikas ja labasustest vaba; omas intensiivsuses ja tempokuses tõeliselt omanäoline ja äge komöödiatükk.

John Buchan’i ja Alfred Hitchcock’i “39 astet” Patrick Barlow lavaversioonis

Lavastaja Kati Kivitar. Kunstnik Rosita Raud. Valguskunstnik Eve Teras. Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.

Osades: Velvo Väli (Richard Hannay), Liisa Aibel (Annabella Schmidt/ Pamela/Margaret), Üllar Saaremäe (kurikael/ politseinik/ professor jt), Peeter Rästas (kurikael/ professori naine/ hotelli peremees/ Memory jne)

Esietendus 26. märts 2010 Rakveres.

Nähtud Tallinnas 15. novembril 2010.

Published in: on 16. nov. 2010 at 21:53  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/11/16/spioonidest-ja-komoodiakunstist/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: