head lapsed kasvavad vitsata ja saavad teatrisse

Vanemuise teatri lavale jõudnud muusikal „Nukitsamees“ on lavastus tõepoolest kogu perele: väiksemad teatrikülastajad jälgivad põnevusega lugu, kuulavad laule ja imetlevad fantaasiarikast kujundust; vanem publik saab muheleda päevakajaliste kommentaaride üle ametiühingute ja inflatsiooni teemadel. Lavastusest on peaaegu kadunud 1981. aastal valminud „Nukitsamehe“ filmile omane süngus, tumedus, tundmatute jõudude ja olevuste kurjakuulutavus; ürglaas mõjub heleda ja metsakollid pigem humoorikatena. Ühest küljest muidugi tore, et kultuuripildis, kus kurjust ja vägivalda meelelahutusena serveeritakse, on ette võetud luua midagi nii helget ja lootusrikast kui antud lavalugu. Teisalt läheb Eva Klemetsi lavastuses kaduma eesti rahvakultuurile igiomane dualistlik suhe loodusega: loodus kui igapäevane, aga samas püha keskkond, kus kehtivad teatud tabud. Helle Karise filmis on seda pärimuslikku respekti looduse müstilisuse suhtes veel alles, Klemetsi muusikalis on rahvaluulelik süvakihistus täielikult kadunud.

Jälgides laste reaktsioone tuleb märkida, et esimene vaatus kipub nende jaoks natuke venima: vaatuse viimased 10 minutit kiputakse juba ringi vahtima ja nihelema; täiskasvanud vaataja naudib sel ajal muidugi „Rahalaulu“ ja rahapaja ümber kemplemist. Veidi hämmingut tekitab ka Iti ja Kusti kojujõudmise stseen, kus kadunud laste naasmine võetakse vastu suhteliselt tagasihoidlike emotsioonidega. Lapse kaotus oli taluperele alati väga suur löök (ikkagi paar töökäsi vähem) ja tänapäeva perekondlike väärtuste taustsüsteemis mõjub selline leige tagaigatsemine ja jahe taaskohtumine kuidagi võõristust ja segadust tekitavalt. Oma aja märk (originaalis ikkagi 20. sajandi algupoolel ilmunud) on kahtlemata metslase tsiviliseerimispüüe (Nukist korraliku inimlapse kasvatamine), aga ega Lutsu muutunud antropoloogiliste teooriate valguses ümber kirjutama ka saa hakata 😀

Lavastuse kujundust võib väga õnnestunuks pidada mitmel põhjusel. Sobiv valguslahendus aitab võimendada kujunduse lastepäraselt helget värviküllast lahendust. Tundus, et dekoratsioonid on seegi kord teostatud moodsas digitrükis, mitte traditsiooniliselt maalitud – see lahendus loob suurema tõepärasuse illusiooni, ei mõju nii võõralt ja tinglikult kui maalitud lavapilt. Lasteetenduste puhul, kus igasugune visuaal väga suurt rolli omab pakutakse dekoratsioonide muutmisega mõnikord üle: pildid muudkui vahetuvad, üks värvilisem kui teine. „Nukitsamehes“ säärast libastumist ülepakkumisse juhtunud ei ole: kujundus luuakse pikemalt püsivate üksikute elementidega: metsa üldfoon, suur kivi, onn, valge lattaed – ei mingeid üleliigseid, tähelepanu loo sündmustikult eemale kiskuvaid vidinaid. Üks õnnestunumaid ja vahvamaid lahendusi on „elavate“ puude kasutamine – puudeks kostümeeritud koor. Katsugu keegi veel väita, et etenduses puud mängida on teisejärguline roll 😀 Elavad ja liikuvad puud loovad etendusele vajaliku muinasjutulise atmosfääri ja pealegi laulavad väga hästi.

Lavastuse meeldejäävama karakterosa teeb Merle Jääger Metsamoorina – see roll sobib talle nii häälematerjali kui maneeride poolest. Metsamoori joig toob etendusse õige natuke kaja sellest kaduma läinud ürgjõulisusest. Moori täiskasvanud poegi kehastavad Jaan Willem Sibul (Tölpa) ja Meelis Hansing (Mõhk) paistavad nautivat iga hetke laval ja mängivad natuke ullikesi perepoegi täie lusti ja hooga. Kerge pettumus oli Sten Karpovi Kusti, kes jääb teiste karakterite värvikuses natuke kahvatuks. Vastandumaks Iti (Marvi Vallaste) lapselikult trotslikus võtmes emalikkusele võinuks ehk Kustit mängida kraadi pragmaatilisemaks ja nõudlikumaks – tõsi, tegelaskuju oleks ehk muutunud natuke vähem sümpaatseks, aga see-eest omanäolisemaks. Marilyn Jurmani Nukitsamees on vähem võluolend ja rohkem laps, väga hästi on tabatud uut keskkonda uudistava lapse ärevad ilmed ja silmavaade.

Olav Ehala muusikal on mingi võluvõim – kõik need ammu tuntud ja pähekulunud meloodiad suudavad endiselt täielikult endasse haarata, sisendada lootusrikkust ja päikeselist helgust ja usku headuse võitu.

Olav Ehala/ Oskar Luts „Nukitsamees“, Teater Vanemuine

Libreto Leelo Tungal, laulusõnad Juhan Viiding, Leelo Tungal.

Lavastaja Eva Klemets, kunstnik Iir Hermeliin, valgus Airi Eras, koreograaf Janek Savolainen, muusikajuht Lauri Sirp.

Osades: Marilyn Jurman, Marvi Vallaste, Sten Karpov, Merle Jääger, Meelis Hansing, Jaan Willem Sibul, Ao Peep, Taisto Noor, Karmen Puis, Merle Jalakas jt.

Nähtud Nokia kontserdisaalis 7. novembril 2010.

Published in: on 9. nov. 2010 at 17:45  Lisa kommentaar