mis väärt on komödiandi armastus?…

ei ole mõtet olla see mis näid! –

las laval – väljumata valgussõõrist

jääb keha reveranssi tehes kängu:

end keset ammutuntud kirepöörist

võid lülitada hoopis teise mängu

(I. Hirv)

Vene Teatri laval elustub eesriidetagune maailm: E.-E. Schmitti näidend “Frederick ehk Kuritöö bulvar” viib vaataja 19. sajandi Pariisi “Theatre des Folies-Dramatiques” püüne pealsesse ja kulisside tagusesse maailma. Lavasuitsu, peeglite ja rambivalguse eksitavas miljöös lahatakse näitlejaks ja inimeseks olemise, mängimise ja tõelise tundmise võimalikkust ja võimatust.

E.-E. Schmitt on tuntud ja kõrgelt hinnatud (Prantsuse Akadeemia Grand Prix du Théatre’i auhind) well-made-play’de autor, kelle tekste on Eestiski korduvalt lavale toodud: näiteks Vanemuises “Alasti tõde” ja Rakveres “Oscar ja Roosamamma”. Schmitti näidendite hoogsat ja humoorikat pealispinda tuleb nautida, aga selle kerg(l)usest ei tasu end eksitada lasta – loo tuuma moodustavad tihtipeale tõsised, isegi traagilised inimlikkust ja armastust käsitlevad teemad. Tõsi, midagi novaatorlikku Schmitti lähenemises ei ole; loodan, et ei tee näitekirjanikule ülekohut, kui võrdlen teda siinkohal Paolo Coelhoga – mõlemad kasutavad lihtsat ja kergesti jälgitavat jutustust, et rääkida ammu teada, aga ununema kippuvatest suurtest teemadest – armastus, surm, identiteet; kumbi ei kohku tagasi terakese müstika ees, et publiku põnevust üleval hoida ja loole lisadimensiooni luua; mõlemate lähenemine sobib laiale publikuringile. Schmitti näindendid esitavad vabaduse, armastuse ja inimeseks olemise kohta samu küsimusi, mida nende keskmiselt haritud, keskmiselt korrektne, keskmiselt tubli vaataja iseenda ja oma elu kohta esitanud on, aga teevad seda abstraksemal, üldistusjõulisemal skaalal. Schmitt ei muutu didaktiliseks ega viibuta kellegi suunas näppu – vaatajale mängitakse lahti üks lugu, visatakse õhku küsimused, aga vastused jäävad iga vaataja enese moraalist, eetikast ja estetismist lähtuvalt anda. Schmitt on veenev tõestus, et on vägagi võimalik ühendada tõsine keskne idee haarava loo ja vaatemängulise lavastusega kvaliteetseks meelelahutuseks.

Rosita Raud on loonud jupi punase sameti ja valge vuaaliga lavale usutava ja lummava teatrimaailma: aegade tolmust raske sametkardin; peaaegu kaalutud kangast sambad – sama illusoorsed ja kaduvad kui nende vahel etendatav teatrikunst; lavataguse (reaalse) maailma rõhuvus ja säratus kostüümistangede vahel kulunud garderoobitoolis. Kujundus ei ole pelgalt markeeriv – lavanurka rajatakse üsna terviklik garderoobinurk, tõusvad ja langevad samtekardinad loovad taustale konkreetse teatraalse fooni. Raud ei ole küll minimalist, ei piirdu ainult paari suure ja stereotüüpse teatrit märkiva elemendiga; kujundus mõjub aga siiski pigem funktsionaalse ja õhustikku visandavana. Ja peeglid! Loomulikult ei saa mainimata jätta peegelid, millel on kanda palju suurem kui pelgalt kujunduslik roll. Kui ma mõni nädal tagasi “Papagoide viiaseid päevi” vaadates pettusin, et peeglite potentsiaali ei olnud täiel määral ära kasutatud, siis “Kuritöö bulvaris” tehakse peeglitega kõike, mis võimalik – jah, ilmselt on mõnigi võte üsna trafaretne, aga see-eest väga mõjuv. Antud loo, lavaruumi ja kujunduse üldises kontekstis on peeglite optilisi omadusi ja tähendusvälju kasutatud pea maksimaalse edukusega: need loovad huvitavaid vaatenurki ja valgusefekte, transformeerivad lavaruumi, lisavad müstilist nihestatust ja petlikkust ning võimendavad teatri kui pettepildi ja illusiooni metafoori. Peegel ja teater on väga tugevad metafoorid mõlemad niikuinii – veelgi ambivalentsemaks muutub olukord, kui peeglisse panna vaatama näitleja.

Lavastuse pealmise kihistuse moodustab säravaid rolle ja publikumenu nautiva Fredericki ja teatrit armastava, aga teatrivälisest maailmast pärit Berenice’i armastuslugu. Armastuslooga põimub ühte ning moodustab lavastuse tõelise tuuma aga teatri ja näitlejaks olemise eksistentsiaalne lähivaatlus: anne ja subjektiivne soosing; kunstilised ideaalid ja kompromissid; teatrirollide ja elurollide segistamine; õigus alati mängiga; õigus olla inimene nagu iga teine. Mängu ja elu piir läheb peegliesises ja -taguses maailmas lootusetult segi – inimese anne näidelda saab ühtlasi Fredericki suurimaks needuseks – vankuma lööb usk võimalusse ja võimesse luua üks, ainus ja igavene eluroll . Näitleja mõtisklused igavese armastuse võimalikkusest, inimese vabadusest ja identiteedi kammitsaist toovad lavastuse konkreetsete tegelaskujude ja teatritemaatika juurest ringiga tagasi abstraheeritud universaalsele tasandile.

Kestvaid ovatsioone ja sügavat kummardust väärib trupp kui tervik: mängus on pühendumust, hoogu ja intensiivsust. Dramaatilisematest stseenidest lustaka jandini, peaosatäitjatest kooriliikmeteni – kõiges paistab siirast soovi antud lugu mängida. Loodan, et see mängukirg jääb püsima ka pärast esietendust, sest Schmitti näitemängude suurimad vaenlased on mänguloidus ja tüdimus, mis võtavad materjalilt igasuguse sära, huumorilt teravuse ja muudavad hoolikalt konstrueeritud intriigid läilaks teatraalseks tundlemiseks. Vene Teatri Stuudio liikmed toovad oma kummitusliku vaikimise ja hõljumise ning Veneetsia karnevalist inspireeritud maskidega etendusse aegadeülest salapärast hõngu, lasevad hetkeks piiluda peeglitetagusesse maailma – ilma nendeta poleks käesolev “Fredericki” lavastus kaugeltki see, mis ta on nüüd.

Eriliselt jäi etendusel silma Dmitri Reitman lavastaja abi Antoine’i rollis – isalik-hoolitsev ihu ja hingega teatrile ja näitlejatele pühenduv karakter, kelle tegelaskuju seob lavastuse tervikuks. Antoine’i roll on ilmekas näide tasakaalustava kõrvalosa hädavajalikkusest ja hea näitleja suutlikkusest väikseid osi suureks mängida. Sisendusjõuline on ka Larissa Savankova mademoiselle George’i, tähtnäitleja rollis – karakteris saavad kokku erialane professionaalsus ja naiselik väljapeetus, kaine reaalsustaju ja see, mis võib näida unistavusena, on aga sama kaine arusaamine elu, ilu, nooruse ja armastuse kaduvusest – carpe diem ja memento mori.

Frederick Lemaitre’i ja Berenice kiindumus on õrn ja liigutav, aga lõpuni kaasa elada selle tunde ja tegelaste traagilisusele ei luba topeltmängu ja võõrandumise efekt – näitlejad, kes mängivad näitlejaid, kes mängivad rolle; sündmustik, mis toimub teatris ja räägib teatrimaailmast. Side reaalsusega on selles teatraalsusest läbiimbunud maailmas nihestatud, piirid etendavate rollide ja etendatava elu vahel ähmastunud; samas rõhutatakse 19. sajandi mängumaneeri võttestikuga tõsiasja, et see kõik on osavasti komponeeritud ja konstrueeritud näitemäng. Natalja Dõmtšenko mängib Berenice’i alguses eeterlikuks, pigem unistuslikuks kui reaalseks naiseks; loo arenedes võib selle tütarlapseliku pealispinna all aimata ka tugevamaid ja kirglikumaid toone. Loo olemuslikult keskne monoloog näitlejaks olemisest ei kujunenud esietendusel Ivaškevitši kõige mõjuvamaks stseeniks – hoopis enam lummavad oma nukra lüürilisuse ja lootusettuse-hõnguga kujutluslikud vestlused emaga – napid stseenikesed, milles näitleja Ivaškevitši emotsionaalne intelligentsus ja tundlik mängulaad maksimaalselt mõjule pääsevad.

Mitmeski aspektis – teatud omaksvõetud rolli esitamine läbi elu, ennastohverdav armastatu vabaks andmine, armastajas ühendatud maskuliinsus ja tunlikkus – viib Schmitti “Kuritöö bulvar” mõttes Cyrano de Bergeracile – mõlema materjali kohel hõljub lootus ja usk armastuse ja inimlikkuse võimalikkusesse, igikestvusesse ja igavikulisusesse.

Eric-Emmanuel Schmitt “Frederick ehk Kuritöö bulvar” Vene Teatris.

Lavastaja Sergei Morozov. Lavakujundus ja kostüümid Rosita Raud. Muusikaline kujundus Aleksandr Žedeljov. Valgusmeister Igor Kapustin.

Osades: Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Alina Karmazina, Eduard Toman, Dmitri Reitman, Oleg Štšigorets, Natalja Dõmtšenko, Sergei Tšerkassov, Aleksandr Okunev jt.

Nähtud esietendus Vene Teatri Suures saalis 6. novembril 2010.

Published in: on 7. nov. 2010 at 19:30  Lisa kommentaar