Annaks taevas, et unistused ei täituks. Sest siis jääme neist ilma.

Lembit Peterson ei ole lavastaja, kes võtaks kirjandus- või teatriklassikalise teksti ning hakkaks sellele 21. sajandi tõlgendusi-tähendusi vägivaldselt juurde pookima, autori ideed omatahtsi väänama. Mitte pime autoriteetide kummardamine, aga tänases päevas liiga tihti põlu alla pandud respekt on see, mille kaudu Peterson materjalile läheneb. Lavastaja isiklikest veendumustest-vaadetest tulenevad raskuskeskmed ja rõhu muutused on loomulikud, aga need toimuvad autori idee raamides; lavastaja lisab kunstiteosele vaid oma varjundit lisava lakikihi.

„Valged ööd“ on traditsiooniline teater: on ühe konkreetse loo jutustamine, on fiktsionaalsete karakterite loomine, on tegelaste psühholoogiasse tungimine. Samas on just etenduse traditsioonilisus praeguses kontekstis üllatav ja värskelt mõjuv – kui palju julgetakse praegu teha lavastusi, mis kulgevad rõhutatult rahulikult ja aeglaselt, jutustavad häbenemata lugu suurest armastusest ja teevad seda kõike heas mõttes konservatiivses vormis? Eelnevate märksõnade peale meenubki koheselt Peterson – lavastaja, kelle materjalivalik räägib suurtest inimlikest tunnetest ja inimese salapärast, häbenemata, et võiks üldiselt valitseva mentaliteedi naerualuseks sattuda. Seega saab traditsioonilisusest praegusel teatrimaastikul hoopis ebatraditsiooniline, ebaharilik, ootamatult värske ja värskendav nähtus.

Õige häälestus etenduseks antakse juba saali sisenemisel – pargipinke meenutavatel istmetel ootavad publikut paksud tekid ja Katariina kirikust saab vaimusilmas vaikne ja idülliline kabeliaed, kus kalli inimesega istuda, pleed kahepeale õlgadele võtta ja tähti vaadates unistada. Vladimir Anshon on meister meeleolude loomises eriti, kui on võimalik maalida vaataja ette kunstniku stuudio, pööningu, näitleja garderoobi ja muid sääraseid olustikke – meeleolusid, milles on vanamoodsat romantikat ja omajagu püüdmatuid või purunenud unelmaid. „Valgete ööde“ iseenesest lihtne kujunduski kubiseb tähendustest, laval ei ole ühtki objekti, millel poleks oma sõnumit: valged katteloorid märgivad nii pööningukambri ämblikuvõrke, süütute unistuste puhtust kui nende haprust; loorid tõmmatakse ette ja üks (elu)vaatus on läbi. Tühi pildiraam illustreerib erakordselt selgelt ühte olemata jäänud (nö maalimata jäänud) (armastus)lugu, tõkkepuud märgivad selget piiri teise inimeseni jõudmises, oma unistusteni küündimises. Üks etenduse kesksemaid stseene leiab aga aset pikal raamatutest ülekuhjatud pingil, mis ühekorraga meenutab vaatajale, et me jälgima samamoodi raamatusse raiutud lugu, aga toob hetkeks meelde ka kõik need armastuslood, mida sajandite jooksul lehekülgedele kirjutatud on ja mis loovad omamoodi taustsüsteemi, aprioorsed ootused sellele, mida karakterid laval ja inimesed oma reaalsetes eludes armastuselt ootavad. Olen varemgi õhanud, kui väga maalilised Anshoni kujundused mulle paistavad, nii ka seekord – mitte et need jäljendaksid mõne konkreetse maali kompositsiooni, vaid kvaliteet, mille need lavaruumile annavad on maalisarnane.

Ruumi kasutatakse Katariina kirikus seekord natuke julgemalt, Nastenka ja Unistaja jooksevad saalis ringi, turnivad lava ja vaatajaga risti paikneva seina ääres pinkidel. Selles jooksmises ja ronimises oleks nagu püüd kogu tunde intensiivsus kohe ja korraga läbi elada; nagu aimdus, et sellele joovastavale tundele pole pikka eluiga antud. Osaliselt lavakujunduse, osaliselt karakteri sisemiste ebakindluste mõjul paneb Unistaja Tarmo Song ennast kohati väga keerulistesse füüsilistesse olukordadesse – kõõlub lavaserval, väändub ümber tõkkepuu, hoiab pelgalt kepile toetudes tasakaalu – sõnaga, illustreerib füüsiliste tegevuste kaudu oma karakteri ebalevat, ebakindlat ja tasakaalupunkti otsivat loomust.

Song sobib 19. sajandi vene Unistajaks kui valatult: kõhn ja vibalik, erutusest katkeva hääle ja närviliselt emotsionaalsete žestidega. Võimatu on pahaks panna mõningaid natuke kobavaid stseene – nende kohmetus ja ebakindlus langeb sedavõrd perfektselt kokku näitleja üldise rollilahendusega. Ja Roll see ju ongi – mitte ainult näitlejal laval, vaid ka tema tegelaskujul tolle enese elus – on üks lüürilise hingelaadiga noor mees, kes alguses ilmselt kogemata või olude sunnil on saanud külge unistaja märgi ja kujundab sellest oma identiteedi – ta polegi enam päriselt mees või inimene, on omaette nähtus – Unistaja. Kanda võetud eluroll tõmbab eraldusjoone tema olemuse ja reaalse maailma vahele; Nastenkaga kohtudes tundub hetkeks, et unistuste asemele võiks asuda reaalne elu reaalse armastusega – aga loomulikult ei ole see võimalik. Elu on kusagil mujal. Aga armastuse võimatus ei muutu „Valgete ööde“ kontekstis traagiliseks, vaid jätab hoopis eeterliku ja lootusrikka tunde. Unistaja ei ole loodud maise armastuse jaoks, ammu on ületatud piir, kus reaalne elu võiks talle unistamisega võrdset rahulolu pakkuda. Näib suisa, et Unistaja isegi ei võta Nastenka lahkumist kuigi traagiliselt, käsitleb nende kahe kohtumist ja valgete ööde suhet pigem kauni ulma, unenäona. Tema imaginaarset maailma võib kritiseerida ja eitada, aga reaalsusel ei ole Unistaja maailma täiuslikkusele midagi võrdväärset kõrvale seada; on ühtaegu õnnetus ja õnn olla päris maailmast nii kaugel ja kõrgel.

Laura Petersoni Nastenkas on põnevalt ühendatud ärgas tüdrukunähvits ja koketne noor daam. Peterson loob näiliselt eimillegagi väga venepärase karakteri: tormaka, emotsionaalse, sentimentaalse, südamliku, kelmika. Kui Unistaja nagu ei olegi enam inimene, vaid kirjandus (luule) iseenesest, siis Nastenka on täiesti päris, aga oma karakterilt samuti tugevalt literatuurne: tema käitumises ja fraasides ühinevad noore siira naise väljaütlemised sõnadega, mida romaanid meile armastuse kohta õpetavad; tema tunne näib suures osas tuginevat (kirjanduslikul) ettekujutusel, milline üks suur armastuslugu olema peab.

Soojad tekid ja valged ööd Katariina kirikus sisendavad turvatunnet; tundub, nagu oleks etenduse jooksul kusagil ilusas ja helges paigas ära käinud.

F. Dostojevski “Valged ööd” Theatrumis

Lavastaja Lembit Peterson. Kunstnik Vladimir Anshon. Kostüümid Jana Hanikova. Valgus Kalle Karindi. Muusikaline kujundus Marius Peterson.

Unistaja Tarmo Song. Nastenka Laura Peterson. Tegelased tegelikkusest Ott Aardam.

Unistatud 19. oktoobril 2010.

Published in: on 31. okt. 2010 at 11:16  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/31/annaks-taevas-et-unistused-ei-taituks-sest-siis-jaame-neist-ilma/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: