valevagaduseta vigil kahele

Elamise juures on üks paratamatu tõsiasi – selle juurde kuulub suremine. Just nii loomulikult, paatosevabalt ja igapäevaselt on sellele ohtlikult sentimentaalselt kõlavale teemale – vana naine soovib enne surme noort sugulast näha – lähenenud kanada näitekirjenik Morris Panych. Tulemus on omas mustas huumoris kergelt groteskne, aga läbini inimlik.

Aleksander Eelmaa lavastajadebüüt on väga tema nägu – lihtne, kammerlik, inimlik. Ei ole siin ülevoolavat maailmavalu ega absoluudile pretendeerivaid tõdesid; on tagasihoidlik tuba kahe inimesega; on selgelt ja keerutamata lavastatud näidend, ausad, peenutsemata loodud rollilahendused. Revolutsiooni ei tehta, imesid ei juhtu, aga naerutab küll ja pakub aleksandereelmaalikult väljapeetud, tagasihoidliku, parimate kavatsustega loodud läbinisti siira teatrikogemuse.

Liisi Eelmaa kujundus toetub paarile olemuslikule elemendile: on kustuv ja taassüttiv valgus märkimas päevade kulumist, on akna taga värvi vahetav puuoks aastaaega sobivalt iseloomustavas valgusvihus, on maailma naba ja keskpunkt – suur (suri)voodi keset lava, on masendavalt muutumatult ühesugused riided ja toidud. Ükski neist võtetest pole seninägematu, aga lavastuse natuke naiivse käekirjaga haakuvad need omas selguses ja otsekohesuses väga hästi ning tervikmulje on liigutavalt selge ja omas otsekohesuses isegi lapsemeelne.

Esimene vaatus võiks peaaegu monolavastuseks liigituda: Helene Vannari kehastatud Grace’il on seal teksti täpselt “Häid jõulupühi!” fraasi jagu. Sellele vaatamata suhtleb ta kogu aeg: miimika liigutused, silmavaade – need sekkuvad aktiivselt Andres Raagi kehastatud Kempi monoloogidesse, ei lase vaatust muutuda one-man-show’ks (ja ega materjal tegelikult seda viimast soosi – liiga lobe ja lihtsakoeline nii ülesehituse kui teksti mõttes). Samuti ei ole Grace pelgalt assisteerivas ja peegeldavas funktsioonis, tal on laval väga selgelt oma asi ajada ja ta teeb seda mängleva kergusega ja hirmutava järjekindlusega õepoja lõksudest mööda libisedes. Teine vaatus, kus Grace’ile rohkem teksti antud, mõnes mõttes isegi lõhub seda veidrat (sün)energiat, mis esimese vaatuse sõnatus, kuid intensiivses suhtluses kujuneda oli jõudnud. Vannari teeb vahva vanatädi rolli, mis vähest teksti ja üliolulist mitteverbaalset suhtlemist sisaldades on ilmselt ka näitlejale huvitav väljakutse.

Andres Raagi mängitud Kemp on moodne mees moodsate probleemidega: tal on töö, mis ei paku eneseteostust, suhted (kollegiaalsed ja muud), mis ei paku rahuldust, ta rühib millegi suunas, ehkki kõik sihid on ammu mõtte kaotanud või pole neid olnudki, ta on neurootiline ja ülemõtlev. Ja ehkki ta pillab lauseid stiilis “Et sa ka juba ei sure”, ei ole võimalik teda vihata või põlata, sest seegi on inimlik – lõppude lõpuks jättis ta ju maha kogu oma senise elu, mida polnud võib-olla palju, aga mis oli siiski Kogu Tema Elu, et vähemasti sümboolselt oma kohust täita. Ja sümboolse kohusetäitmise juurde kuulub sentimentaalsus, paatoslikkus, tseremoniaalsus. See vanamutt aga koob voodis ja jälgib teda sõnatult terava pilguga ja mingist tseremoniaalsest elust lahkumisest pole juttugi – võõpab hoopis põsed punaseks ja tahab kogu Kempi kohusetunnet jalge alla tallates õue ennast tuulutama minna – no kuhu see kõlbab! Kui sai suremist lubatud, siis olgu olla! Kui vanaproua soov mitte elu viimaseid hetki üksi veeta on selge ja välja loetav kohe lavastuse algusest (ühtlasi on just see selge algus tegur, mis keerab loo arengule puändini viiva vindi peale), siis Kempi minevik ja olemus avalduvad järk-järgult nii, kuidas ta saab aru, et kui ta selle vaikiva memmega nagunii peab koos olema, siis võib ta tema (peatselt lõplikule) vaikimisele lootes kõik südamelt ära rääkida. Mõneti sama fenomen, mis võõrastele inimestele südant puistades – nad tulevad eikuskilt ja viivad su pihtimused eikusagile kaasa.

Kempi tapamasinate leiutamise ja tädi kangekaelse eluspüsimise ning iroonilis-grotsekse puändi üle jääb kõlama ikkagi helge idee inimestega kokku kasvamisest ja hoolimisest. Selle kokkukasvamise võimalikkus, vajalikkus ja realistlikkus on juba omaette (mõne teise lavastuse) teemadering.

Morris Panych “Minu tädi” Tallinna Linnateatris.

Lavastaja Aleksander Eelmaa. Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusikaline kujundus Riina Roose. Valgus Kalle Karindi.

Osades Helene Vannari ja Andres Raag.

Nähtud 21. oktoober 2010.

Published in: on 29. okt. 2010 at 20:47  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/29/valevagaduseta-vigil-kahele/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: