mäng mõnigi viib õhtuid kaduvikku kus kohtad surma pierrood ja kuud (I. Hirv)

Rakvere teatri „Papagoide päevad“ algus on efektselt jõuline,isegi  kirglik – läbi ekraani siluettide-varjukujudena vaataja ette ilmuvad tegelased seavad sammud mööda parteri kohal jooksvat poodiumit, kus võetakse ehtmodellilikke poose. Sähvivate pilkudega markeeritakse tegelaste omavahelised suhte- ja kirejooned, aga pelgalt selleks – mõjuvaks proloogiks – seda jõudu jätkubki. Visuaalselt ja märgiliselt huvitavaid kujundus- ja lavastusvõtteid on lahke käega läbi etenduse puistatud, aga tervikut ei moodustu – kõik imeilusad kujundid jäävad eraldiseisvalt ebamäärasusse rippuma, ei haaku ega kõneta vastastikku. Nõustun Teatrimärkmiku autoriga, et lavastuse märksõnaks on külmus – minu silmis mitte peen kargus, vaid lootusetu kõledus. Ehkki materjal pakuks võimaluse ka väga teiseseks lähenemiseks.

Mäletan teatrikursuse raames Kivirähki näidendit lugedes, et see üllatas mind positiivselt just oma peenuse, prantsuse rokokood matkiva nutikuse ja terav(m/k)eelsusega. Prantsuse espriile teeb viipe ka Tepparti lavastus – Arlekiin (Tarvo Sõmer) ja Colombina (Ülle Lichtfeldt) peavad oma esimese vestluse maha prantsuse keeles. Ma tõesti-tõesti-tõesti ei taha olla pahatahtlik, aga mul oli füüsiliselt valus seda dialoogi kuulata. Nagu igat keelt, millel on miljoneid kõnelejaid, räägitakse muidugi ka prantsuse keelt väga erineval moel, aga see, mida Arlekiin ja Colombina rääkida võinuks, pidanukd ilmselt kõlama rafineeritud, natuke väljakutsuva ja elegantsena. Prantsuse keel nõuab täpsust, teravust, intensiivseid intonatsioonivaheldusi, seda ei saa rääkida lobedalt ja ebamääraselt. Etenduse edenedes üritasin end kogu südamest veenda ja rahustada, et Arlekiini prantsuse keele hääldus ja rääkimise viis ei ole pelgalt kesise ettevalmistuse tagajärg, vaid ongi mõeldud tema rolli osana: tõusiklik, üleolev, konventsioonide suhtes hoolimatu. Kardan siiski, et see eneseveenmine on pigem enesepettus.

Kunstilistelt ja kujunduslikult on tegu võluva etendusega. Reet Aus on taaskord hakkama saanud võrratute kostüümidega. Kujundaja Airi Eras ja filmi autor Oliver Matkur ei ole langenud moodsate meediate üleekspluateerimise lõksu, vaid hoidnud ekraani ja filmimeediumi kasutamise napis, aga meeleolukas formaadis ja koguses. Kui millegi üle nuriseda, siis peegelduste ja peeglite potentsiaali puuduliku ärakasutamise üle. Peeglitest paistev teatrisaali peegeldus loob muidu üsna tühjas lavaruumis tegelaskujude ümber vajaliku luksusliku keskkonna ja dekadentliku meeleolu – eriti Eesti Draamateatri suures saalis, kus mina etendust nägin. Nii oligi kohati põnevam vaadata peeglitesse, kus paistis saali punase sametiga rõdude peegeldus ja Lichfeldti selg ning näitlejanna nägu nägemata kuulata tema sõnu ning neid sellesse peeglisisesesse aeg-ruumi paigutada. Põnevaid unenäolisi efekte andnuks luua valgust erineva nurga all peeglisse suunates ja trümood kasutades. Tõeliselt mõjuv on stseen, kus Colombina end peeglist vaatab ja läbi peegli Sülfiidi kuju aimub. Valgus- ja muusikalises kujunduses (Roald Jürlau) jätkus täpsust ja jõulisust õnneks läbi etenduse. Etenduse kõige ekspressiivsemad momendid luuaksegi mitte niivõrd läbi näitlejate mängu kui õnnestunud kujunduslike lahenduste: vilkuvad tuled, valjenev muusika jne.

Jahedus ja kõledus iseloomustab “Papagiode päevi” ka näitlejatööde kontekstis. Iseenesest ei oleks sellel natuke üleoleval ja põlglikul, jahedal ja väljapeetud mängulaadil midagi viga, kui selle alt aimduks pingestatust, kontrolli all hoitud kirgi, mis karaktereid elustavad ja inimlikustavad. Neid omadusi paraku Colombina ja Arlekiini olemusest välja ei loe – nad tunduvadki täpselt nii tühjade kestadena nagu näitlejate mängulaad neist pildi maalib. Ilmselt on antud lahendus kontseptuaalset laadi, mitte näitlejate mängust, vaid lavastaja visioonist tingitud lahendus. Ehkki kahe teravmeelse muiduleivasööja iseloomusid ja omavahelisi suhteid annaks kujutada ka kirglikumates toonides. Tegelaskujude omavahelisest suhtlusest rääkida on üldse natuke imelik, sest suurema osa tekstist annavad Lichtfeldt ja Sõmer näoga publikusse, mitte teineteise poole. Mõneti haakub see nende rolliga lossis: nad on professionaalsed, kogemustega seltsilised ja meelelahutajad (kumbki omas valdkonnas), professionaalsed esinejad nii oma vestlustes kui enesehoiakus. Nad ei ole lossis teineteise jaoks, vaid peremehe soovil tema heameeleks ja lõbuks. Peremehe rolli asub etenduse publik ning nii ongi kogu representatsioon teadlikult neile suunatud. Vaid väga üksikutel hetkedel võib Colombina ja Arlekiini suhete ja teineteisemõistmise tõelist sügavust aimata – kas või lahkumisstseeni pingest laetud käepigistuses.

Sõnu pilduva paarikese kõrval võimendub veelgi Margus Grosnõi kehastatud Pierrot fanaatiline impulsiivsus ja energilisus. Omamoodi kurioosne, et tõeline tegutseja ja tegudeinimene on just Pierrot – kunstnik, kes stereotüübist lähtuvalt peaks olema natuke abitu, saamatu ja unistav, kindlasti mitte aktiivne tulemusele suunatud toimetaja. Tema kompromissitus oma loomingu suhtes toob päevakorrale kunsti ja kunstniku võõrandumise temaatika. Ühest küljest võõranduv ja oma loomingumaailma kapselduv, teisalt oluliselt rohkem elus kui teised lossiasukad. Grosnõi mängus on energiat, rollile pühendumist, mis jäi vägagi vajaka partners in crime tegelaskujude esitamises – ka jahedaid karaktereid saaks mängida intensiivsuse ja sisemise põlemisega.

Omaette täiesti teise maailma moodustavad vahimajakest asustavad onu Hans (Eduard Salmistu), Lota (Liisa Aibel) ja Robert (Velvo Väli) . Ja kokku need maailmad ei puutu – seda joonitakse alla nii erineva keelekasutusega (lihtrahvas räägib murdekeelt), teadmatusega isanda vahetumisest ja diametraalselt teistlaadi probleemide käsitlemisega. Ning ega nad tahagi tegelikult sellest suurest ja säravast maailmast eriti midagi teada – neile piisab nende väikese inimese väikestest muredest ja rõõmudest.

Kolmanda tegelasgrupi moodustavad vaimolendid ehk kahestunud Sülfiid (Natali Lohk ja Maarika Mesipuu). Sülfiidi meeltesegadust ja ahastust andnuks kummalisi nurki ja peegeldusi loovate kolmeosaliste trümoodega edukalt edasi anda – nii andnuks luua peegelduse peegelduse peegeldusi, kas või 9 sülfiidi ka ainult ühe näitlejanna kehastuses. Praegune lahendus kahe näitlejanna vahel ei õigusta end kuigi hästi – Sülfiidi lõhestunud iseloomupooled ei täienda ega vastandu teineteisega, on jäetud kasutamata mitmed lavastuslikud võimalused kahe Sülfiidiga unenäolisemat, nihestatumat lavamaailma luua. Sülfiid ei hoia lavastust koos, ei kujunda sündmustele siduvat müütilist lisamõõdet.

“Papagoide päevad” on materjal, millel on peaaegu kõik eeldused, et saada ühtaegu lummavalt ja õõvastavalt hingematvaks lavastuseks, haarata vaataja oma müstilisse ja rafineeritud maailma, raputada patu ja vägivalla elegantsuse ja erutavusega. Suurem osa nendest võimalustest jääb paraku realiseerimata.

Andrus Kivirähk “Papagoide päevad”

Lavastaja Sulev Teppart, kujundus Airi Eras, kostüümid Reet Aus, muusika Roald Jürlau, film Oliver Matkur.

Osades: Tarvo Sõmer, Ülle Lichfeldt, Margus Grosnõi, Natali Lohk , Maarika Mesipuu, Eduard Salmistu, Liisa Aibel, Velvo Väli; Arvo Kukumägi ja Erik Ruus filmilinal.

Esietendus Rakvere Teatris 8. oktoober 2010. Nähtud külalisetendus Tallinnas 18. oktoober 2010.

Published in: on 19. okt. 2010 at 22:39  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/19/mang-monigi-viib-ohtuid-kaduvikku-kus-kohtad-surma-pierrood-ja-kuud-i-hirv/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: