pöörab tuuli

Andres Noormetsa Rakveres lavastatud A. Kitzbergi “Tuulte pöörises” on ühtaegu arhailine ja ajaülene.

Üldiselt jääb lavastus autoritruuks – Noormets on küll teksti veidi kaasajastanud, rõhuasetusi ja fraase natuke ümber tõstnud, aga põhiosas on vähemasti tekstikorpuselt tegu ikka sellesama 20. sajandi alguses valgust näinud näidendiga. Ebamääraselt arhaiseeriv on nii lavakujundus kui kostüümistik. Kõrgemaks tõstetud lava keskosa mõjub peaaegu nagu maailmavaadete vaheliseks võitluseks seatud poksiring, mille ümber tegelaskujud ärevalt ringe teevad üksteise tõdesid kombates. Kirjud vaibad peaksid ilmselt markeerima eestlase kodukultuuri ja kodusust, kuid peamiselt kujutavad need endast libisemisohtu aktiivselt liikuvatele näitlejatele. Selleks, et kesklaval kokku saada tuleb näitlejatel astuda üles kõrgemale lavatasandile – ilus meeleolukas viide talurahva elamute kõrgetele lävepakkudele, mis hoidsid loomi eluruumidesse tungimast. Aga ega seal kesklaval kuigi palju kokku ei saada – vastandumine, vastaspositsioonide (nii maailmavaate kui ruumiosa tasandil) võtmine on valitsev, tegelaskujude vahelt puhub pidevalt tuul läbi.

Lavastuslikest võtetest rääkides oli väga sümpaatne sisemonoloogide lisamine dialoogi vahele: ühest küljest natuke seebiooperilik võte – tegelaste mõtete kuuldavaks tegemine sisekõne või iseendaga rääkimise läbi oli vähemasti 1990ndate aastate seebikates üsna levinud võte. Teisalt lisab see autentsustasandi – kinnitatakse ju näiteks dokfilmides olukirjeldusi tihtipeale kellegi meenutuste-mälestuste läbi (persoon see-ja-see kirjutab/meenutab) – samasugust hetke dokumenteerimits enesereflektsiooni kaudu aimub ka nendest monoloogidest. Mitte et neid otseselt vaja oleks – noor energiline näitlejaskond suudaks kõik vähem ja rohkem ilmsed tundetasandid ka tekstilist tuge omamata pelgalt mänguga nähtavaks teha. Ja see kaja efekt! Paneb tegelaste hääled kostma otsekui ajatusest ja annab välja öeldule lõplikkuse, aboluudi mastaabi.

Kired möllavad. Tahaks kasutada väljendit armastuskolmnurk, aga see ei tundu päris kohane – kolmnurka nagu hästi ei moodustu, on pigem üks sirge Leena ja Jaagu ja teine sirge Leena ja Jaani vahel. Ega seegi, kas ja kui palju selles kõiges armastust, palju füüsilist kirge, igavust ja kohusetunnet on, päriselt selgeks saagi. Erni Kase kehastatud Kaarli puhul on asi kõige selgem: ta armastab Leenat küll, lihtsalt aega selleks jääb kogu Eesti ülesehitamise kõrval hirmus vähe. Leena (Anneli Rahkema) ja Jaan (Peeter Räastas) on oma tundemaailma poolest ambivalentsemad kujud. Eksiteele läinud ja oma lapse iseseisvalt üles kasvatanud tütarlaps on 20. sajandi alguse näitekirjanduses uue inimlikuma maailmakorra saabumise võrdpilt – seesuguseid karaktereid leidub nii Kitzbergi enese teisteski näidendites kui ka tema kaasaegsete loomingus. Oluline ei ole seejuures mitte naiste emantsipatsioon, vaid tulevikku suunatus – kõigele vaatamata armastuse ja hoolega üles kasvatatud lapsed peaksid olema võimelised oma esivanemate kivinenud arusaamadest ja eelarvamustest kõrgemale tõusma.

Kõige keerulisem ja mitmeplaanilisem on Jaani tegelaskuju – vähemasti Peeter Rästase kehastuses. Temas põimuvad kibestumus, trots, viha ebaõigluse pärast, aga ka mitte ainult. Mõnes lüürilisemas stseenis on tas tõepoolest mitte ainult omandiiha, vaid siirast hellust ja lähedusevajadust Leena järele. Ka oma ema ässitustele katsub Jaan alguses vastu panna ning aumehena oma õigust taga nõuda. Jaani kõnes leiduv sotsiaalkriitiline sõnum ei ole puhtakujuline poliitika, vaid tegelaskuju olemuse ja karakteri põhiosa – mässumeelsus. Rästase esituses ei kujune see üldistuseks mulkide jõukuse ja varandusliku ebavõrdsuse teemadel, vaid jääb ühe õnnetu Soosaare ja kahe õnnetu perekonna isiklikuks draamaks. Sellest tulenevalt ei kujune etenduses Jaanist ja Kaarlist vastaspooled mitte poliitilis-maailmavaatelisel, vaid isiklikul pinnal – Leena on see, kes neid konflikti tõukab, aga oma isiku läbi ka liidab.

Just üldistusjõu puudumine on põhjus, miks konkreetse materjali lavastamine just siin ja praegu jääb natuke hämaraks. Väga hoolega otsides ja ületõlgendades võib muidugi leida paralleele mõni aeg tagasi tormilisi sõnavõtte tekitanud töövõtjate-andjate manifestiga. Ent vähemasti 13. oktoobri külalisetendusel NO teatri saalis jäi kõlama isiklik-intiinme tasand, mis haagib vähem poliitiliste meeleolude ja rohkem ajatute mõistete (eba)õiglus-õigus-armastus’ ega.

August Kitzberg “Tuulte pöörises”

Ümberkirjutus, lavastus, lavakujundus – Andres Noormets. Kostüümid – Kristi Leppik. Muusikaline- ja helikujundus – Andres Noormets, Peeter Pilv, Tarmo Kesküll. Valgus – Eve Teras.

Osades: Toomas Suuman (Jaak, Mäe-Soosaare peremees), Anneli Rahkema (Leena, Jaagu tütar), Peeter Rästas (Jaan, Jaagu sulane), Erni Kask (Kaarel, Ala-Soosaare peremees), Tiina Mälberg (Anu, Jaani ema).

Esietendus Rakvere teatris 24. septembril 2010.

Nähtud külalisetendus 13. oktoobril 2010.



Published in: on 18. okt. 2010 at 13:11  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/18/poorab-tuuli/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: