Lugu, milleta ei saa elada

Tartu Uus Teater “Peeter Volkonski viimane suudlus”

Autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Kristiina Põllu, etenduse juht Kerli Jõgi, valgus Taavi Toom.

Osades Laura Peterson ja Peeter Volkonski.

Esietendus 15. aprill 2010 Genialistide Klubis, nähtud gastroll 16. september 2010 Kanuti gildi saalis.

Meil kõigil on oma lugu – see kõige tähtsam, elu ja olemuse tüvitekst. Mõni tunneb selle ära juba lapsepõlves, mõni otsib teadvustamatult või teadlikult pool elu taga. Aga kui oma lugu ära tuntud ja tunnetatud on, siis tuleb see ka kellelegi ära rääkida või ette mängida. Enne kui hilja, enne, kui kõike muud tehes aeg otsa saab ja lugu rääkimata jääb.

Mis saab, kui oma lugu on ära tuntud juba ammu, aga ei ole kedagi, kellele seda rääkida? Mis saab, kui oma lugu on ära tuntud ja sa leiad ideaalsevja ainuvõimaliku publiku, kellele seda rääkida ja ta/nemad ei taha kuulata? Mis saab, kui see ainuke, keda sa kuulama oled valinud, osutub hoopis kellekski teiseks? Mis saab, kui pärast kõiki otsinguid kuulaja leidmiseks, oled sa ikka vale inimese otsa sattunud? Või just õige, sest temalgi on oma lugu, mida ta rääkida tahab ja justnimelt sulle. Ükskõik, kas sa tahas seda kuulata või ei.

Mis siis saab, seda näitabki spetsiaalselt Laura Petersonile ja Peeter Volkonskile kirjutatud “…suudlus”. Tegu on väga kihilise materjaliga: siin on korraga reaalse elu (päris inimesed Laura ja Peeter) tasand, reaalse teatrielu tasand (ebakompetentsetest tehnikutest pigistavate kostüümideni), fiktsionaalne tasand (jutustus võimlemisõpetajast), literatuurne tasand (Volki instseneering detektiivijutust), unenäoline tasand (Laura/teatriteadlase oma lugu). Need kihid põimuvad ja ristuvad, üht lõigatakse teisest kihist pärit kommentaaridega teravalt ja ootamatult läbi. See on materjal, mis ühest küljest on varjamatult asine, maine ja eluline, teisalt kujutab aga metafoori tervete teatrile kui nähtusele; materjal, mis natuke nihestatud teatrikeeles küsib küsimusi nii iseenda – teatri ja teatraalsuse – kui elu kohta.

Laval mitte ainult ei ole midagi üleliigset, laval ei ole üldse mitte midagi, kui seinal rippuv korvpallikorv (puhtfunktsionaalne) ja kaks kaasaskantavat klapptooli (kah funktsionaalsed – pikk etendus ju, las näitleja istub) välja arvata. Volk sõnastab olukorra oma ideaalse lavastuse kirjelduses: selles lavastuses ei tohi olla pigistavat kostüümi ja piiravat dekoratsiooni, vilkuvat valgust ega konkureerivat muusikat. Ainult näitlejad. Ainult inimesed. Ja lugu. See kõige tähtsam. Vaatan seda paari – vanem, vähe veider, aga väga elegantne mees ja noor, imeilus naine – ja tõden, et olgu tegu armastus- või mõne muu olulise looga, sellises paaris peitub loomuldasa dünaamikat loov kontrast, kirg ja lüürilisus. Ja nii nagu ei kujutaks kedagi teist ette mehe rollis (või õigemini kujutaks küll, aga siis oleks see juba hoopis teine Lugu ja teine lavastus), nii sobib just Volkonsi kõrvale malbe, aga samavõrra kirglik Laura Peterson.

Publik kihistab naerda, sest on naljakas. Aga samavõrra on ka traagiline. Vaheldumisi ja samaaegselt. Sest üks moodus kurbust ja süngust tõrjuda on kaitserefleksina naerda. Ja elu on juba paraku selline, et kuitahes tõsinukras olukorras peitub alati midagi elutervelt iroonilist ja naljakat. Aus olles, Volkonski monoloogi erinevatest publikutüüpidest kuulates on ikka kohe tõeliselt naljakas, ehkki lobisevatele lastele või õitsevatele armastajatele “Hamletit” või “Leari” mängida võib olla päris närvesööv kogemus. Ja teatriteadlaste kirjeldus on ka võluv 🙂 – utreeritud ja stereotüüpne, aga stereotüübid ongi ju selle pärast stereotüübid, et koondavad teatud annuses elulist tõsiasja. Ehkki neid pikkades pruunides seelikutes halle hiirekesi võib siduda muidugi veel mitmete erialadega filoloogidest kunstiajaloolasteni. Ja teatriteaduse eksamiruumis ringi vaadates märkasin ise küll rohkem siniseid teksaseid kui maani undrukuid. Ühtlasi teeb see tekstilõik teatrimaailma ja -kriitikamaastikule ülekohut: hea, kvaliteetse teatrikriitika vallas annavad Eestis minu meelest tooni just meesautorid: Oidsalu, Kolk, Allik, danzumees. Jah, monograafiate ja uurimuste autorid-koostajad on enamasti naised, aga see on paljus seotud nende projektide iseloomuga – ajastuloolise uurimuse või monograafia kirjutamine eeldab palju ja pikaajalist vaikset ja ebaatraktiivset nokitsemist allikate kallal, kompromisse ja kokkuleppeid intervjueeritavatega, tüdimuseni kestvat mehaanilist viidete panemist ja järeltoimetamist. Ja selle kirjelduse taustal oli päris hea meel olla mitte teatriteadlane, vaid kõigest teatriga flirtiv kunstiajaloolane 🙂 (mitte maani, vaid kõigest põlveni ulatuvas seelikus).

Lavastuse raskuspunkt on Teatriteadlase ja Näitleja konfrontatsioonil, mis lisaks (igi?)püsivale konfliktile nende kahe valdkonna vahel on Volkonski ja Petersoni kehastuses samavõrra vastandus noore naise ja vanema mehe vahel – võitlus sugude, soovide, unistuste ja reaalsuste vahel… ja see on ilus; õudne, aga lummav. Volkonski väga vaiksed pettumust ja meeleheidet väljendavad häälitsused on korraga vabad kogu mütoloogiast, mis muusik-näitleja-intelligent-aadlik mehega aprioorselt kaasas käib; Laura Peterson astub samas müütilis-fatalistlikule maastikule teatri, teatraalsuse ja inimeseks olemis epiire kompama. Etendusest on saanud Lugu, millest on saanud kriipiva, aga lootusrikka alatooniga unenägu.

Published in: on 17. okt. 2010 at 12:11  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/17/lugu-milleta-ei-saa-elada/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: