Une-Mati, aabits ja onu Paul

Tulin teatrist, kirjeldasin etenduse sisu ja ainus küsimus, mis mulle selle kohta esitati oli: “Kas see oli Kivirähk?”. Loomulikult oli see Kivirähk: kes teine kirjutaks 8 aastat esimeses klassis käinud ja aabitsat lugenud Maunost, kellele onu Paul vahel – siis kui Mauno naabrid pikemalt oma korteritest ära on – kingitusi toob. Ja isegi surnud mehe lubas hea onu Paul kapist ära viia, kui hais tapma hakkab.

Aga tegelikult on see lugu muidugi palju rohkemast. See on lugu inimesest, kes ei mahu tavanormide maailmasse; keda ei taheta näha ei valvuriputkas ega toidupoes; kes päris ise elu ja olemisega hakkama ei saa; keda on lihtne haletseda ja sama lihtne ära kasutada.

Ma keeldun etendust ja peategelast võrdlema Forrest Gump’iga – klišee, mida esietenduse järele peaaegu kõik kommentaatorid kasutasid. Tõnu Oja on vaimsete erivajadustega inimese markeerinud mõne täpselt positsioneeritud elemndiga: hingeldamine ja “vilistamine” erutuse korral, mõni isikupärane kentsakas liigutus. Tekstist rääkimata. Sest fookuses on vaieldamatult tekst – etenduses toimub tegelikult väga vähe, pildid kaugemast ja lähemast minevikust, millest kild haaval saab kokku fragmentaarne pilt tegelase elust, maalitakse vaataja ette Mauno monoloogide-mälestustena. Ja see elu on halenaljakas. Hale omas piiratuses, väljapääsmatuses ja ebaõigluses. Naljakas, sest Mauno räägib kõigest toimunust lapseliku positiivsuse ja helgusega. Ja üksjagu õõvastav, mitte ainult seetõttu, et pole teada, kui kaua onu Paul veel Maunos kasu näeb ja talle raha- ja toidunatukest toob, vaid ka selle omamoodi nutika ja õela läike pärast, mis Mauno silmis kohati vilksatab – otsekui saaks ta kõigest ümberringi toimuvast suurepäraselt aru ning ainult ootaks hetke, mil suure mölluga oma senised alandused kätte maksta.

Täitsa hämmastav, aga Tõnu Oja ei paista sellest rollist ja lavastusest üldse väsinud olevat: aknast välja röökides lähevad silmad elevusest põlema ja publikule viskab vimkasid, natuke ülbe sära silmis.

Lavakujundus on funktsionaalne tulenedes otseselt tekstis mainitud hädavajalikest esemetest. Andekat kasutamist leiab Maalisaali prantsuse aken, millest Mauno-Oja õhtusele tänavale hõigub. Kunstniku kujundatud kavaleht tekitab natuke kõheda tunde: lapselikud aabitsapildid on kantud sünkmustale taustale ja tegelaste silmad välja lõigatud (torgatud).

Kodune ülesanne: mõtiskleda selle üle, mida siis ikkagi on kirjas neis ilma piltideta paksudes raamatutes sellist, mida aabitsas selge sõna ja pildiga ära öeldud ei ole? 🙂

Andrus Kivirähk “Aabitsa kukk”

Lavastaja Andrus Kivirähk. Mauno – Tõnu Oja. Kunstnik – Liisi Eelmaa.

Nähtud 9. oktoober 2010 Draamateatri Maalisaalis.

Published in: on 11. okt. 2010 at 13:16  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/11/une-mati-aabits-ja-onu-paul/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: