Neetud ja andestatud Püha Nikolai pilgu all

Loone Ots on ajaloo lüngad täitnud kultuurilooliste fantaasiatega ja selle tulemuseks on näidend “Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt”. Assotsiatsioon Jaan Krossi teosega on paratamatu ja õigustatud, ainult, et seekord räägib tõtt (vähemasti enda meelest) usumees Arseni keisrinna Katariina II-le. Tegevus paigutub aega vahetult enne ja pärast Katariina kroonimist ja ulatub Vene salongidest Revali vangikongideni.

Ajaloolisesse Hobuveskisse on minimaalsete vahenditega markeeritud tegevuspaigad: üksik kuninglik tool, punase sametiga padi, askeetlik ikoon. Ei ole imekspandav, et Hobuveski haakub suurepäraselt vanglatemaatikaga ja aitab vastavat atmosfääri üsna hõlpsasti luua. On hoopis ootamatum, kui kummaliselt hästi see ruum annab edasi ka kuningakoja meeleolusid: hirmu ja usaldamatust, hingematvat üksildust ja iha. Omaette seoseid tekitab asjaolu, et sama ruumi mõistetakse vaheldumisi palee ja vanglana – võim on heiktlik ja üürike; paleest kongi on ainult sammu jagu maad. Valguslahendus (Teet Orupõld) on sujuv, funktsionaalne ja etenduse raskuspunkte rõhutav. Mõnes stseenis võinuks ehk lasta laval peaaegu pimedusse uppuda (vaimupimedus, võimust pimestatus) ja sellest pimedusest näitlejatel oma fraase ajalookõiksusesse hõikuda. Kostüümid on igati maitsekad, kaunid. Kujundus tervikuna (kunstnik Killu Mägi) jääb minu maitse jaoks liiga tagasihoidlikuks. Eelnev teatrikogemus on näidanud, et ei tasu karta Hobuveski üle kuhjamist butafooriaga (Pille Jänese esemerohke kujundus “Vana tango” lavastusele). Märksõnad Venemaa, võim, usk, hirm, kättemaks suisa kisendavad punase sameti (mida laval natuke ka on), nikerdatud mööbli, rasketes raamides maalide, kullast sädelevate ikoonide, mustunud viirukipannide ja kandelaabrite järele. See on lavastus, pseudoajalooline muinasjutt, kus võiks julgelt luua ebarealistlikke-muinasjutulisi visuaalseid maailmu, pelgamata ja häbenemata võltsi ja ülepaisutatut. See on lugu, kus mängitakse kõrgete panuste peale ja mille kujundamisel võiks väga hästi võtta eesmärgiks olla suurem kui elu.

Mitte ainult kujundus ei jää liiga kaineks ja tagasihoidlikuks, sama kehtib ka lavastuse kui terviku kohta. Materjalis on potentsiaali, aga lavastus jääb selle realiseerimisel poolele teele. Ei ole hea märk, kui vaataja hakkab etendust jälgides omas mõttes nähtavat ümber lavastama, aga just seda ma tegema kippusin. Kohati logiseb stseenide tempo ning omavaheline suhestuvus, lavastuselt ja näitlejate mängult ootaks oluliselt enam intensiivsust, teatraalsust, hukutavat kirge – kellel võimu, kellel armastuse, kellel jumala järele.Mängumaneer on liialt leige ja ebalev, et uskuda Katariina julgust ja võimuiha, Orlovi pühendumust ja Arseni fanatismi (viimane on ideaalkuvandile ehk sammukese lähemal kui teised). Eks ta ole, et kunagi ei olda rahul: kui ühe lavastuse puhul kiidan, et lavastamisega ei ole liiale mindud, siis “Keisrinna hullu” puhul oleks oodanud palju enam “vat nüüd, kurat, teile lavastan” lähenemist; lopsakust pildis ja esituses, mis oleks hinge kinni võtnud.

Venemaa ajaloost ja kultuurist rääkides ei saa ega tohi mööda vaadata kiriku ja usu rollist. Lavastus püüab siingi neutraalset tooni hoida, aga neutraalset ei ole olemas. Kiriku toel on püsinud ja langenud valitsejad, usu toel on rügatud tööd ja loodud kunsti; vene kultuur on viirukisuitsust ja kirikulaulust läbi imbunud 20. sajandi alguseni (kui mitte sealt edasigi) – see on nende inimeste ja meelelaadi, kirjanduse ja kunsti alustala. Etenduses on rõhk peamiselt kiriku kui institutsiooni vara ja mõjujõu küsimuses, usk kui moraali ja argipäeva eluolu juur ja säsi avaldub kõige paremini mitte Arseni monoloogides ega Katariina ja Arseni vaidlsutes, vaid vangivalvurite väikestes žestides. Sobivat atmosfääri aitab väga hästi luua kammerkoor Orthodox Singers, kelle esitus rikastab lavastust religioosse müstilisusega. Laulud loovad paiguti mõttelise silla erinevate stseenide vahel; etenduse üldise dünaamilisuse huvides võinuks ehk ohverdada siin-seal natuke laulu selgusest ja iseseisvusest ja lasta kooril laulda draamanäitlejate tegevusele tausta – mõju olnuks veelgi hüpnootilisem, hardam ja haaravam.

Lugedes kavalehelt Enn Lillemetsa nime tundus see kusagilt mujalt tuttav – tegu on nii kirjanduse kui teatri vallas aktiivse inimesega, kes ühtlasi kuulub ka kunstiteadlaste ühingusse (sealt ka nime tuttavlikkus). Ja milline avastus! Mängulaadilt kuhugi 1960ndate deklameerivasse stiili kanduv, igast fraasist püha tõe ja igast monoloogist monumendi tegev on Lillemetsa stiil. Kuiv ja kohati ebalev, aga sugestiivne ja seesmiselt põlev. Põletav. Uskuma panev. Ning kuigi Lillemetsal on ette näidata tegevus Tartu lasteteatris ja sutsakad Vanemuises, ei tundu kohatu isegi võrdlus kuninga ja narri Jüri Järvetiga – nii pilgus kui hääletämbris leidub sarnaseid suursuguseid ja fanaatilisi noote.

Anti Kobin on laval oma tuntud headuses. Kergelt hullumeelseid momente paistab esinevat kõigil karakteritel, nii ka Kobini kehastatud krahv Orlovil – teesklus, et ta ei saa aru ega võta tõsiselt metropoliit Arseni ultimaatumit, natuke napakas naer. Ei ole muidugi näitleja süü, kui rolli sügavust ja konflikte sisse kirjutatud ei ole ja Orlovi tegelaskujus tahtnuks palju rohkem näha võimunälga ja surmahirmu, domineerivaks jääb paraku suguiha. Hulluks see mees muide vahetult enne surma lähebki, olles kaotanud paar aastat pärast pulmi oma verinoore, palavalt armastatud naise.

Nikolai Bentsler võitis mu soosingu filmis “Detsembrikuumus”, kus ainsasse fraasi: “Mina olen venelane, need seal on kommunistid,” oli kontsentreeritud kogu ajalugu ja kultuur, uhkus ja austus, aumehelikkus. Samasugune sirgeselgne, teisi ja ennast väärtustav hoiak on märgatav ka käesolevas etenduses. Pehme, mitte liiga perfektne eesti keel loob tema karakterile mingi eksootilise hõnguga rikastava teise plaani, mida muidu kõrvalosa-karakterrolli puhul ei ootakski. Natuke noriks diktsiooni kallal: hääl ja tämber on hästi kuulatavad ja kannavad, aga kiire erutatud kõne puhul võiks panustada hääldamise täpsusesse.

Eesti keeles ei ole sugusid, mistõttu läheb pelgalt teksti kuulates kaduma üks oluline tähendusväli: nimelt omistab Voltaire Katariinale tiitli Le Grand – eestiski kasutamist leidev Katariina Suur, aga suur meessoo vormis, mis viitab Katariinale kui võimsale võimsate seas, täieõiguslikule ja väärikale valitsejale meestele kuuluval võimumaastikul.

Loone Ots “Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt”. Pärimusteater Loomine.

Lavastaja Anne Velt. Kunstnik Killu Mägi.

Osades: Enn Lillemets, Katrin Valkna, Anti Kobin, Jüri Aarma, Tarvo Krall, Mart Aas, Nikolai Bentsler, Valeri Petrov.

11. oktoobril 2010 Hobuveskis.

Published in: on 11. okt. 2010 at 23:45  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/10/11/neetud-ja-andestatud-puha-nikolai-pilgu-all/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: