Armastus – teise sõnaga surm.

Kui kunst suudaks maailma päästa, siis just seesugune kunst nagu seda on Vanemuise teatris lavale toodud Jaan Unduski “Quevedo”.

Midagi vähemat kui mõttetihedust Unduski ideedraamalt ei ootakski, aga “Quevedo” võtab oma intellektuaalsuse ja teatraalsusega kohati suisa hingetuks. Iga teine lause näidendis on aforismilikult -sententsilikult kontsentreeritud, tihendatud; ülikülluslik omas mõtte jõulisuses ja keele kujundlikkuses. “Quevedost” kaks aastat hiljem valminud näidend “Boulgakoff” on jälgitavuse mõttes vaatajasõbralikum – ideestiku deklareerimise vahele on jäetud rohkem hingamisruumi. Et tegelaste omavahelised suhted ja konfliktid ei ole loetavad kohe lavastuse pealispinnalt, kulub suur osa energiast teksti jälgimisele, et ükski nüanss suhete baasi moodustavast maailmavaadete ja ellusuhtumiste erinevusest kaduma ei läheks. Päris kõike ei suuda kinni püüda niikuinii. Päris kõike, kahtlustan, ei ole tekstiski olemas – nimelt ei ole vähemasti esimese vaatamiskorra järel kuigi selge ega sõnastatav, milles siis peitus Quevedo ja krahvhertsog Olivarese poliitiliste vaadete erinevus. Jah, erinevus on, aga see on tajutav pigem meeste olemusest ja käitumisest, aimatavast moraalsest erinevusest lähtudes, kui otseselt sõnavõttudest välja loetav. Aga seda ei tuleks pidada näidendi nõrkuseks: esiteks on materjali lugedes alati võimalik tagasi pöörduda ja senikaua üle lugeda, kui asjad hakkavad tähendust omandama. Kuna konflikti tuum ei ole mustvalgelt esile toodud ja alla joonitud, tunduvad Quevedo ja Olivares pigem teineteisele lähenevatena kui kaht lepitamatult vastandlikku poolust moodustavatena. Vahe mehe ja mehe, mõtteviisi ja mõtteviisi vahel ilmneb finesside tasandil.

Kui kaks lugupeetud meest peavad sedavõrd kõrgetasemelist võitlust, siis on selle läheduses kindlasti naisi, kellest üks on kindlasti tähenduslikum. Olivarese naine Inez on see, kes selle asemel, et mehi armastuskolmnurgas üksteist veelgi tugevamini vihkama-põlgama panna, hoopis seob ja ühendab neid enda isiku läbi. Inezi kuju ega tema psühholoogi pole kindlasti lihtsakoeliste killast. Tema kui naise ihade, tunnete ja võimaluste määrajaks on ühiskondlik moraal, positsioon ja eneseuhkus. Inezi ja Quevedo suhe on ajastutruu segu sügavalt katoliiklikust moraalist, õukonnaintriigide kogemusest, seisuseuhkusest, aukohusest, rüütliromaanide romantiliste ideaalide traditsioonist; ihast, hirmust ja ühtaegu vabast ja fatalistlikust kannatusest.

Psühholoogilises plaanis kõige dramaatilisem ei ole kummagi nimetatud riigimehe karakter, vaid hoopis tumma Fernando de Roja oma, kellel Olivarese usaldusisikuna on mäletamise piinav ja päästmatu kohustus. Olles näinud ja kuulnud kõike, omades isegi tummana tunnistaja ja garandi autoriteeti, on ta samas elav meeldetuletus oma isandale kõigi tema sooritatud pattude kohta; tema kohalolek on ühelt poolt rahustus ja kinnitus, et kõik saladused on temas tallel ja suletud vaikuse pitseriga, aga ka, et kõik saladused on TEMAS tallel – kõik saladused on kohal, siinsamas alles ja mitte kunagi unustatud ega lõplikult maha salatavad.

Tegu on äärmiselt tugeva koosseisuga, kus iga näitleja mängib oma karakterile liha luudele, isikupära ja isiksuse nähtavaks.

Au ja aadlimoraaliga tegelaste mängimine pole Hannes Kaljujärvele võõras maa. Tema Quevedos on aga mingit harjumatut tundlikkust, peent-rafineeritud kirglikkust ja kaduvusetunnetust. Esimese vaatuse algus annab ootamatu võtme kirjanik-poliitiku mõistmiseks: tema tervameelsus ei tunnista piire ega juhuslikku kahju, mida see teel oma lõpliku sihtmärgi poole teistele või talle enesele tekitada võib. Teenri mõnitamine ei ole just päris see, millega alustada, kui on soov tegelaskuju suhtes empaatiat tekitada. Mõnituse sihtmärk on Olivares, aga mitte kõik pole piisavalt nutikad, rikutud ja intriigitsevad, et seda mõista ja Quevedo sihilikult segadusseviivat sõnatulva eirata. Hoopis teistsugune Quevedo, mitte küll päris ilma jäetud oma teravmeelsusest, aga selle eneseiroonilisusest ja kibedusest valusalt teadlik, ilmub kammerlikes stseenides Ineziga – siin pääseb valitsema hoolega varjus hoitud romantik.

Krahvhertsog Olivares on karakter, keda võiks mängida rõhutatult kuivaks ja ebasümpaatseks. Õnneks teeb Üllar Saaremäe just vastupidist – Olivares on sama sõnakas ja sihikindel, terav ja rafineeritud kui tema vastane Quevedo. Vahe meeste intellektuaalsete ja poliitiliste võimete vahel on mängitud minimaalseks; nendevaheline võitlus on igati võrdväärne. Saaremäe lavale ilmudes taban end hetkeks pelgamas Cyranost sisse õpitud maneeride ärakasutamist, kuid see hirm on õnneks asjatu – Saaremäe on liiga professionaalne ja roll oma arengus liiga erinäoline, et minna kergema vastupanu teed ja eelmist teravmeelset aadlimeest sellesse mugandada. Saaremäe on leidnud täiesti teise maneeri, intonatsiooni varjundid – teravam, kalkuleerivam, kõrgim. Ainult Olivarese arutlus sellest, kas Hispaania siis ootab või ei oota oma valitsejat, teeb väikse kummarduse Cyrano rollile, pakkudes näitlejale ülejäänud etendusest humoorikamas võtmes võimalust teravmeeseks sõnamänguks.

Liina Olmaru pängus on juba loomupäraselt mõningast teatraalsust, mis igasse rolli ei pruugi passida. Inez on ses mõttes otsekui temale loodud – keerates oma mängulaadile veel kraadi teatraalsust peale, loob ta tugeva kirgliku naise portree. Lõunamaine kirglikkus annab tooni mitte ainult laual flamencot tantsiva Olmaru rollilahenduses – ka teised näitlejad mängivad justkui kraad intensiivsemalt, rohkem põledes ja põletades kui eesti teatrile ehk omane. Ja see teatraalsus õigustab ennast – see annab edasi Lõuna-Euroopa atmosfääri, mis oma kõrvetava päikese ja lõhnavate öödega tundub suurem kui elu, kipub hulluks ajama ja alla neelama.

Lavastaja Margus Kasterpalu kätt on etenduses tervikuna tunda väga diskreetselt. Mõningates stseenides tundub siiski, et just kujunduslik lahendus on ahvatlenud lähtuma printsiibist more is more ehk “aga nüüd lavastame-lajatame vaatajale täiega”. Kunstnik Kristiina Põllu on kunstilisi kujundeid ja tõlgendusvõimalusi puistanud nii kergel käel, et need – nagu lõunamaine temperamentki – matavad vaataja enda alla. Päev läheb enne looja, kui õnnestuks ammendavalt lahti mõtestada apelsinid erinevates stseenides (elujanu; apelsin kui Hispaania, mille saatust kergekäeliselt loopides otsustatakse); tühi vastu peegeldav pildiraam, mis puruks tulistatakse (Olivares räägib sellest kui pühapildist, aga jumal on pildilt lahkunud, võimumängudele selja keeranud. Või on seal peegel näitamaks draama tegelasi, kes otsustavad ise jumalateks hakata?) ; avatavad ja suletavad sahtlid trepis sees (saladuselaekad, mida jalge alla tallatakse); üksik tool kui kolmas asjaosaline stseenis (ja toolis istuja aktiivne teadvustatud puudumine). Elujanu ja roiskumine (apelsinid), kirg ja kannatus (must samet), võim ja luksus (kuldsed pildiraamid) – iseenesest nappide esemeliste vahenditega kujundab Põllu küllusliku võimust, usust ja erootikast läbi põimunud atmosfääri. Tõsi, kuldraamis olevad ekraanid võiksid näidata ainult Quevedo käsikirjanäiteid, tähistaevast või miks mitte peegeldada publikut (nagu Linnateatri “Hamleti” kavaleht aastaid tagasi) – maalireproduktsioonid tunduvad selles üldises ambivalentses kujunditemaailmas natuke liiga otseütlemisena.

Ons “Quevedo” intellektuaalne tragöödia või mõõga ja mantli tragikomöödia on raste üheselt öelda, eriti võttes arvesse Quevedo ja Olivarese finaali absurdihõngulist filosofeerimist. Mida see etendus aga kindlasti on: müstiline ja poeetiline.

Teater Vanemuine. Jaan Undusk “Quevedo ehk armastus ja tuhk”. Esietendus 11.09.2010. Nähtud 3.10.2010 Sadamateatris.

Lavastaja Margus Kasterpalu. Kunstnik Kristiina Põllu. Valgus Priidu Adlas. Video Taavi Varm. Muusika Jaan Sööt. Liikumine Marika Aidla.

Osades: Hannes Kaljujärv (Quevedo), Üllar Saaremäe (Olivares), Liina Olmaru (Inez), Aivar Tommingas (de Roja), Marika Barabanštšikova (Esmeralda), Jüri Lumiste (Velasquez), Martin Kõiv – Markus Luik – Kristo Toots (teenrid, sõdurid), Jaan Sööt (muusik).

Published in: on 10. okt. 2010 at 15:17  Lisa kommentaar