seltsimehed, säilitagem paanika!

Sattusin Vanemuise teatri etendust “Paanika” vaatama ettevalmistamatult ja pooljuhuslikult – läksin pärast õhtusööki teatri kassast läbi, küsisin, kas õhtul mõni etendus on ja kas pileteid leidub ja leidsin ennast 15 minutit hiljem Sadamateatrist tüki algust ootamast. Täpselt selliseks juhuslikult tekkinud vaba õhtu sisustamiseks see etendus sobibki – otseselt kellelegi soovitada ei tihkaks, aga parem ikka, kui üksi hostelitoas kükitada.

Laval on kolm meest, kolm sõpra juba lapsepõlvest, koln väga erinevat karakterit, kelle senimaani enam-vähem rahulikult loksunud elu on ühel hetkel koost lagunema hakanud. Graafikadisainer Maxi (Riho Kütsar) on tema elukaaslane mõni aeg tagasi maha jätnud, misjärel mees on oma elus new age ja tae bo peatüki avanud. Lihtsa ja asise insener Leo (Raivo E. Tamm) naine on soovitanud mehel elu üle tõsiselt järele mõelda. TV saatejuht Joni (Ain Mäeots) on tõeline alfaisane, kelle tormiline karjääri- ja suhtemaailm tema üle vaikselt võimust võtma hakkab. Kolm karakterit, kolm paanikaseisundit. Sõpruse kõikumalöövad alustalad.

Esimene vaatus oma lihtsakoelise looarenduse ja üheselt esitatud karakteritega mõjub küll natuke naiivselt, aga on samas tempo ja dünaamika mõttes väga hästi paigas. Isegi paar tõeliselt naljakat stseeni leidub. Kuna loo arengud ja tüpaažide reaktsioonid on üsna etteaimatavad, taban end muigamas ja itsitamas veel enne, kui “nali” laval välja öeldud-mängitud saab. Teises vaatuses võtab maad mitte niivõrd paanika kui kaos – läheb mingiks üldiseks ägestumiseks, karjumiseks, mölluks, millel pole nagu õieti saba ega sarvi – kõigil on midagi südamel ja selle mure väljaröökimisest tuleb ainult suuremat sorti segadust. Lõpuks, tõsi, ka tegelastevaheliste suhete selgimist, aga see vahepealne amokkijooks mõjub mitte empaatiat äratavalt, vaid tüütult.

Karakterid on stereotüüpsed: maiste masinatega tegelev insener, kes oma kunstikauguses ja tundekasvatamatuses on samas lihtsale inimesele kohaselt relvitukstegevalt siiras; graafikadisainer = alternatiivne elustiil; talk show juht – egotsentriline ilusmees-alfaisane. Analüütiliselt lähenedes saan aru, et teise vaatuse paanikaolukorrad peaksid avama karakterite sinnani varjatuks jäänud tahke, aga paraku ei ole seal midagi avada: saatejuht Jonile peale vaadates on kohe näha, et ta on impulsiivne ja kirglik – mõlemat kinnitab nii käitumine naistega kui tööga otsustava lõpparve tegemine; Maxi olekus on seda otsitud ja kultiveeritud rahulikkust, mille säilitamisega inimene roppu vaeva näeb ja mis võetakse omaks pärast suurt murrangut või šokki. Siinjuures märkus Joni ja Maxi suhete kohta – kes iganes itsitab, kui Joni karjub, et vend on kuude kaupa korteris vegeteerinud, ei tea ilmselt, mida reaalselt, meditsiinilise seisundina (mitte sõnakõlksuna) tähendab depressioon. Leo tegelaskuju on ühekorraga eluterve, ignorantne ja jäägitult aus ja täpselt selliseks ta jääb ka – kas ta selle nädalakes jooksul millesti aru sai (oma olukorrast, oma rollist sõprade elude arengutes), kuhugi edasi arenes, jääb tegelikult selgusetuks.

Ühest küljest tegeleks lavastus nagu üldinimlike ja universaalsete küsimustega: edukus, armastus, üksijäämise hirm ja kõik need nähtused modernses ühiskonnas. Teisalt mõjub kogu teemaderingi käsitlus madaldatult-pisendatult; vaataja ees ei ole mitte karakterid läbi elamas universaalset ängi, vaid selle kokku pressitud peegeldusi oma individuaalsetes isiklikes neuroosides ja identiteediprobleemides. Ja kuna meil kõigil on neuroose, hirme, paanikaolukordi ja absurdseid sundkäitumisi, siis mingist küljest oleks tegu nagu ikkagi üldinimliku temaatikaga, ainult mingil Tšehhovi väikese inimese murede maailmast veel pisendatumal skaalal.

Etenduse suhtelist nõrkust pean eelkõige seotuks materjali iseloomuga, sest näitlejatöödega võis täitsa rahule jääda. Raivo E. Tamm ei leiuta muidugi Leo rollis jalgratast – neid lihtsa(meelse)te meeste rolle on tal olnud liigagi palju. Näo väänamine mulle üldiselt ei sümpatiseeri, aga Tamme rikas miimika joonib alla karakterile omast vahetust ja on seega omal kohal. Suhteliselt väike saal ja valdavalt rahulik tempo lasevad hästi mõjule pääseda Riho Kütsari tämbril. Kütsar suudab kehakeelega ühekorraga nähtaval hoida nii Maxi õpitud rahulikkust ja enesekontrolli, kui selle all pulbitsevat mahasurutud  närvilisust. Rääkimata Ain Mäeotsast, kellele elumehelik laia joonega karakter sobib lihtsalt võrratult hästi, selle esitamine näib tulevat ilma vähimagi pingutuse ja teeskluseta. Kütsar ja Mäeots teevad oma rollid täie võimsuse ja ehedusega – kui oma arvamusi õigustada, siis nii, et õhk saab otsa enne kui sõnadevool, ja kui vihastada, siis nii et näost punane. Emotsioone täie rauaga ja kogu raha eest.

Mika Myllyaho “Paanika”

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago tubin, kunstnik Jaanus Laagriküll, valgus Jaanus Moor, video Martti Poom.

Osades: Riho Kütsar, Raivo E. Tamm, Ain Mäeots.

Esietendus 6.03.2010, nähtud etendus 22. september 2010 Sadamateatris.

Published in: on 26. sept. 2010 at 17:44  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/09/26/seltsimehed-sailitagem-paanika/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: