(de)konstrueerides kaost

Mika Myllyaho „Kaos“

Vanemuise teatri etendus Eesti Draamateatri suures saalis 28. augustil 2010.

Lavastaja Rein Pakk. Lavakujundus Rein Pakk ja Annika Pakk. Kostüümid Annika Pakk. Graafilised lahendused Annika Pakk, Kätlin Ölluk, Heiki Kähr. Muusikaline kujundus Toomas Lunge.

Osades Liina Tennosaar, Merle Palmiste, Eva Püssa.

Intervjuude ja erinevate ettevõtmiste põhjal muheda ent intrigeeriva mulje jätnud Rein Paku esiklavastusest ootasin midagi intrigeerivamat ja omanäolisemat. Jõulisemat. Terevamat huumorit, peenemat irooniat, ootamatuid stereotüübiväliseid lahendusi. Paraku tabasin ennast suurema osa ajast tundelt, et seda kõike olen ma juba näinud.

Esimene äratundmine saabub kavalehte avades – samasugune märksõnastik leidus ka „Don Juani“ kavalehel (lavastus, milles Pakk teeb väga laheda Kuradi rolli). Sõnastik on ju iseenesest päris vaimukalt koostatud, aga jääb oma tabavuselt ja teravmeelsuselt „Don Juani“ omale alla. Paar lavastust veel ja sellisest sõnastikust võib saada Paku osalusel valmivate lavastuste kavade püsiformaat. Aga kui sinna kavalehele ikka absoluutseid pärleid pilduda ei ole, siis võiks mõelda formaati või vähemasti kujundusliku lahenduse muutmise peale.

Järgmine üllatus võtab vastu lava silmates: läbi terve etenduse jäävad kujundajate esteetilised taotlused mulle üsna arusaamatuks. Kui kohvikulaud papist kohvimasinaga ja terapeudi sohva lagedas lavaruumis on veel talutavad ning korraks lavale vurav papist auto kah omamoodi humoorikas lahendus, siis tagaseina ilmestavad tapeedid on minu meelest lihtsalt ebaõnnestunud lahendus – mida iganes nende mustri ja värvidega taodeldi, ei realiseeru, ei jõua saali.

Natuke paremini on kostüümidega – siin on kõigile kolmele naisele tõesti konkreetne, nende karakterit rõhutav stiil leitud. Musta üldmulje juures hakkavad mängima detailid: kellel on peene kontsaga kingad, kellel rangema lõikega kleit, kellel elegantsem käekott…ja mida need detailid oskuslikule vaatlejale karakteri kohta rääkida võivad.

Muusikalises kujunduses hakkab muidugi kohe kõrva Sex&City tunnusmeloodia kasutamine, aga natuke nihestatud võtmes – aeglasema, raskema, rõhuvamana kõlab see; ei mingit kergel sammul kõrgetel kontsadel vaateakendest mööda tippimist, vaid sensible heels ja asiselt-asjalikult hall linnamaastik.

Ehkki paralleel eelpool mainitud menusarjaga ei ole päris laest võetud, on „Kaose“ looarendusel ja tegelaskujudel Sex&City glamuuri, värvikuse ja teravmeelsusega siiski üsna vähe pistmist. Kui vastuargumendina öelda, et S&C on liialdatud ja ebarealistlik ning seega elukaugem kui „Kaoses“ kujutatu, siis tegelikult on iga teine naisteseltskond asjalikum, särtsakam ja teravmeelsem kui käesolevas etenduses nähtu (või on minu ümber lihtsalt sattunud nii säravad ja pulbitsevad sõbratarid :D). On paratamatus, et laval peavad asjad, elud ja saatused olema natuke (üle) võimendatud, et mõjule pääseda, muidu on mulje plass ja leige. „Kaoses“ seda võimendamist nagu isegi oleks (mõnes situatsioonis kuni ebarealistlikuseni välja), aga mõju ikka mitte kuigivõrd. Õnneks ei ole ka piinlikku pingutamist, näitlejannad suudavad lihtsakoelise loo ja stereotüüpsed tegelaskujud sirgeselgselt ja professionaalselt välja mängida.

Lavastuslikult ja mänguliselt kõige huvitavam leid oli ühe tegelaskuju kahe näitlejaga edasiandmine: Arglik Mees Liina Tennosaare ja Kirglik Mees Eva Püssa kehastuses, tegelikult siis ühe mehe kaks poolust. Väga mõnus dünaamiline duo moodustus, kehakeel võinuks ehk natuke täpsemini sünkroonis-peegelduses olla, aga üldiselt oli nend ekahe vastastikuseid reaktsioone põnev jälgida.

Vahvaid väikesi karaktereid loob Merle Palmiste: Markus, välismaine naine laeval, aju-uurija on kõik paari jõulise stereotüüpse joonega visandatud kõrvalkarakterid, aga ometi on neis rohkem värvi ja elu kui peamistes naiskarakterites. Palmistes näib mängida tahtmist ja mängulusti üldse neist kolmest kõige rohkem olevat, tegevus ja rollid näivad temalt kõige vähem pingutust nõudvat, tema lavaline olemine on kõige vahetum. Palmiste rollid haaravad publiku kaasa, mida ei saa öelda lavasügavuses omasoodu loksuva looterviku kohta üldiselt. Ehk on üks põhjusi, miks materjal kuidagi nõrguke tundub just asjaolul, et see ei jõua lavaruumist saali, ei pane suhestuma ei etenduse ega teemaderingiga.

Kui võtta märksõnad: naised, sex&city, fragmentaarsus, siis on Endla teatri lavastus „Tiramisu“ nende teemade ja meeleolude ühendamisega mitmekülgsemalt, värvikamalt ja tempokamalt hakkama saanud. „Tiramisus“ oli rohkem nii seksi, linna kui elus ette tulevat kaost selle erinevates avaldumisvormides ja mastaapides. „Kaos“, mis kõlab kõikehõlmavalt ja absoluutselt, on laval kahvatunud pelgaks psühhosomaatiliseks mäsuks.

Published in: on 12. sept. 2010 at 21:52  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/09/12/dekonstrueerides-kaost/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: