kodust ja kohast päikese all

Kulunud pidžaamades noored kõõluvad Viimsi rannarahva muuseumimaja akendel. Mõne minuti pärast algab “Hulkur Rasmuse” etendus vastsündinud suveteatris – Viimsi suveteatris, millele elu sisse puhunud ei keegi muu kui Andres Dvinjaninov (et teda ka igale poole jätkub, heas mõttes). Rasmust on 5 aastat tagasi Tartus suveetendusena mängitud, aga sellesuvine vaatemäng pole pelgalt varasema taastus, vaid materjali uus lavastus Vahetunud on ka näitlejad: isa-poja Kaljujärvede asemel näeb seekord Oskarina Egon Nuterit ja Rasmusena Martin Milli.

Lastekodu olude kasinust ja kõledust annab hästi edasi nappide vahenditega loodud lavakujundus – etenduse alguses ootavad lapsi vanad logisevad raudvoodid ja viledad tekid. Voodid võtavad etenduse kulgedes nutikalt üle vangla, varaste varjupaiga ja adra funktsiooni. Muuseumihoone, mida nii tegevuspaigana kui tagaseinana ära kasutatakse, annab mõnusat Skandinaavia meeleolu. Metsa markeerivad edukalt mänguplatsi servas kasvad paar puud. Egon Nuteril õnnestub nende paari puu vahelt välja tulla nii vaikselt ja märkamatult ja sellise rahuga nagu ta tõepoolest jalutaks ootamatult välja vaiksest sügavast metsast.

Ma ei mäleta, et oleksin seda Rasmuse osa tervikuna lugenud (aga raamatukoi nagu ma lapsena olin, ju ikka sai loetud), aga teatrikaaslased kinnitasid, et lavastus ei järgi üksüheselt raamatu arenguid. Endale tundus ka, et midagi oli teisiti, puudu. Eks lasteetenduse formaat muidugi nõuabki kärpeid tekstis ja mõttearendustes – minul on igatahes mingi mälestus, et see Oskari ja Rasmuse sõbrunemine läks palju aeglasemalt ja sisaldas palju rohkem elu ja maailma asjade üle filosofeerimist. Kui tekstikorpusele pole iseenesest midagi ette heita – loost arusaamist kärped ei sega, muhedaid ütlemisi on ka üsna mitmeid – siis lavastuslikult kahtlasema lahendusena mõjub laulude vahele põimimine. Väga vahva on Oskari laul ja suupilli mäng, mille ajal Rasmus mütsi sisse annetusi kogub – see häälestab kohe meeldivalt teisele vaatusele, mõjub loo ja etenduse arenguid arvestades väga loomuliku ja sobilikuna. Ja rõõm on vaadata, et rahvas selle vimkaga ka kenasti kaasa läheb ja erinevat värvi kupüüre mütsi sisse sokutab.Ülejäänud laulude puhul sellist haakumist ei täheldanud. Ja see sülitamislaul, mis lastele muidu väga hästi peale läks ei kõlanud kuidagi üldse, jättis taidlusliku mulje ja andis esimese vaatuse algusele kuidagi odava meki.

Kõik noored mängivad väga vahvalt, nii et on suisa natuke kahju kedagi eraldi esile tõstma hakata ja kedagi teist varju jätta. Aga mõned muljed on siiski eredamad ja sedavõrd muhedad, et neist vaikida ka ei raatsi. Isiklik lemmik on ilmselt Rauno Kaibiaineni mängitud Karl – suure unistuse (olla kuningas Karli poeg) ja põriseva r-ga poiss; hästi mänguliselt ja mängleva hooga lahendatud roll. Kui lapsed end võimalikele kasuvanematele esitlesid, siis Kaibiainen vaatas mulle otsa ja lõpuks, kui ma naerma hakkasin, ütles: ”Ta naeratas mulle. Äkki ta võtab mu koju” 😀 Väga meeleolukas lisaväärtus ühele etendusele 😀 Teine lemmik on Juss Haasma oma neutraalse ja asjaliku ja lõputult siira mängulaadi ja lavalise olekuga. Eks seda asjalikkust nõudis temalt roll rohkem kui teistelt – kehastab ta ju Gunnarit, lastekodu kõige vanemat hoolealust. See-eest teises vaatuses politseinikuks kehastudes möllab ta täiega. Selle möllu ja hooga on ka nii, et ühest küljest sobib see lasteetendusse ja suvelavastusse nagu valatult, aga kohati varitseb oht, et kui keegi kas või pool kraadi üle mängib, läheb asi lihtsalt arusaamatuks madinaks ja tormamiseks ära. Minu nähtud etendusel seda õnneks ei juhtunud, ehkki mõlemas vaatuses oli paar ses osas ohtlikku hetke.

Naisjõududest rääkides ei saa mitte mööda minna Anne Paluverist, kelle lastekodu juhataja on võrratu: natuke käre ja tõre, natuke lipitsev, aga sisimas hooliv ja lastele parimat sooviv. Tumedas tädilikus kleidis juhatajale vastukaaluks on Paluveril täita ka petisest teenijanna osa, seljas ereroosa satiinkleit, peas pikad blondid võltslokid. Selles teenijatüdrukus on värvi – nii visuaalset kui emotsionaalset. Mõlemad Paluveri tegelaskujud on reljeefsed, värvikuses ja teatraalsuses ülejäänud vahvast ja siirast seltskonnast selgelt eristuvad, kirjanduslikumad, kunstikavatsuslikult liialdatud – ja seda viimast ainult parimas mõttes. Vähem ekspressiivne, aga väga peenelt välja mängitud oli Agnes Aaliste Kass – õige tooniga nurr siin, pehme loid käpalöö seal, uudishimulik mängulisus kolmandas kohas – väga vahva ja õnnestunud rollike.

Tervikuna soovin Viimsi Suveteatrile pikka iga, noortel mängulusti ja Dvinjaninovil ideid juba jätkub.

“Hulkur Rasmus”

Tekst: Astrid Lindgren ja Urmas Lennuk. Lavastaja: Andres Dvinjaninov. Kunstnikud: Marion Undusk, Sirly Oder, Iir Hermeliin.

Mängivad: Egon Nuter, Anne Paluver, Martin Mill (Ugala), Agnes Aaliste, Marko Leht, Juss Haasma,  Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Taavi Lepik.

Esietendus Viimsi Suveteatris 4.08.2010. Külastatud etendus 26.08.2010.

Published in: on 1. sept. 2010 at 10:32  Lisa kommentaar