Olge rahulik, härra Jumal! Te olete kindlates kätes.

“Armas Jumal, siin Anna” on raamat väikesest tüdrukust ja suurtest mõtetest; tavalisest, naeru- ja mänguhimulisest lapsest, mitte mingist inglikesest, kes lühikeseks jäänud eluteele vaatamata suudab lahendada absoluutselt kõik maailma ja jumalat puudutavad küsimused enda jaoks ja avardada maailma ka nende jaoks, kellega oma toimetustes kokku puutub.

On üks laulutekst, mis esitab küsimuse: mis oleks, kui jumal oleks lihtsalt üks võõras meie kõrval bussis? Kas me tunneksime ta ära? Ja kui tunneksime (mis on sügavalt kaheldav), mida me temalt küsiksime? Väikese Anna jumalakäsitlust iseloomustavad kaks üsna vastandlikku omadust: Jumal on tema jaoks ühtaegu absoluutselt igapäevane ja lähedane, teisalt võrreldamatult suur ja ülimuslik. Jumala poole võib pöörduda samade sõnadega, millega kõnetaks pooltuttavat vanahärrat tänavanurgal või kodukohvikus; Jumal on sõber, usaldusmees ja vanaisa, kellaga suhtlemiseks pole vaja uhket kirikuhoonet, teenistust ega paatoslikku retoorikat. Selle kodususega samaaegselt on Jumal oma suuruses ja võimsusest absoluutselt hoomamatu. Ja nii see peabki olema. Alles siis, kui inimene on valmis tunnistama, et ta Jumalast tegelikult mitte midagi aru ei saa, et Jumal on tema jaoks üle mõistuse ja tunnetuse suur – alles siis on ta Jumalast tegelikult aru saanud. Enamik inimesi üritab aga Jumalat enda jaoks hoomatavate suuruste süsteemi paigutada, on selleks loonud talle inimnäolise kuvandi ja olemuse. Anna teadmises (sest ta ei kujuta ette, ta teab, kuidas on) ei tekki nende kahe sageli ühildamatu pooluse vahel mingit konflikti – Jumal on absoluut ja just tema kõikehõlmavus, kõiges kohalolemine lubab temaga vahetult suhelda. Peale kõige muu on Jumal veel nutikas ja teravmeelne võlur, kelle looming Annat pidevalt üllatab ja suisa uhkust tundma paneb nagu tuntakse uhkust sõbra üle, kes on mõne asjaga erakordselt vahvasti hakkama saanud. Anna jaoks ei ole vaja suuri imesid (ei mingeid veeuputusi ega oma poja ristile surema saatmist), sest kogu maailm on üks erakordselt kavalasti kokku sobitatud ime. Olgem nüüd ausad – kui paljud meist suudaksid oma igapäevast elu ja ümbrust sellise imetluse ja austusega vaadata?

Esimest-korda-nägemise trikk on see, millega raamat lummab ja oma arutlustesse kaasa haarab. Kui maailma jumala loominguks ja hingestatuks pidamist tuleb ikka ette, siis jumala olemasolu kõigi asjade keskpunktis – inimese puhul siis kusagil naba kandis – ei ole just päris tavaline. Ja see on Anna arutluste puhul alles algus. Appi võetakse keeleteooria ja optikaseadused, et avastada üha uusi tahke meid ümbritsevas maailmas ja selle maailma loojas. Anna arutlustega ei pea nõustuma, aga kuna enamik neist tugineb raudsele loogikale ja üksjagu ka teaduslikule mõtlemisele, siis tuleb need mõttekäigud enda jaoks lahti harutada ja selgeks mõelda. Lapselikus uudishimus ja imestuses, faktide ja meetodite vaba käega kokku segamises on silmi ja meeli avardavat värskust.

Esimesel lugemisel tundus üks revolutsioonilisemaid arutlus surma üle. Ajalooliselt on surm olnud hädavajalik ja oodatud vaheetapp enne Viimset Kohtupäeva ja ülestõusmist; kaasaja peaaegu kõikevõitva meditsiini tingimustes nähakse selles liigagi sageli suurt õnnetust ja elutee ebaõiglaselt varast katkemist (isegi kui inimene on jõudnud elada igati arvestatava pikkusega elu). Nende kahe äärmuse vahel mõjus käsitlus surmast kui Jumala suurimast kingitusest inimestele omamoodi vabastavana – see ei ole mingi õnnetus, see on väljateenitud puhkus, pühapäev. Noorelt surnud inimeste puhul räägitakse alati sellest, kui palju neil tegemata jääb – aga kes meist omab teavet, kas ja kui palju meile teha on ette nähtud? Katkeb Annagi elu raamatus väga varakult ja ometi võib öelda, et kui inimene üldse saab midagi oma elus lõpetada, siis Anna elu on lõpuni elatud elu. Miks me arvame, et midagi suurt ja olulist jääb kindlasti tegemata? Mis siis, kui Anna elu kõige tähtsam ja säravam ülesanne oli Fynni ja teiste lähikondsete silmade avamine maailma imedele ja edasine elu oleks toonud vaid kannatusi või igapäevasusse mandumist – sellisel juhul sai tal ju 8 eluaastaga kõige olulisem tehtud, läbi mõeldud, endalt, maailmalt ja Jumalalt küsitud.

Fynn “Armas Jumal, siin Anna”. Kujundanud Papas. Eesti keelde aidanud Eve Laur. Välja andnud kirjastus Tiritamm 2000. aastal.

Published in: on 29. aug. 2010 at 22:06  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/08/29/olge-rahulik-harra-jumal-te-olete-kindlates-kates/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Aitäh heade mõtete eest! See on justkui kokkuvõte millestki, mida otsisin, aga kuhu ma ise veel ei küündinud.
    Selle sissekande surma puudutav osa tuuletas meelde “Inglid minu juustes” raamatut. Ingleid nägeva inimese jaoks on maine maailm hoopis teistsugune, mõtestatum.
    Pärast “Inglid minu juustes” lugemist tundub arusaadav ka mõte, et mõnede inimeste elutöö on sootuks vaimsemat laadi kui see, mis vanade inimeste nekroloogides üles loetakse. Elutööks võibki olla puudutada inimeste hinge, pakkuda säravamaid perspektiive tavaliste inimeste tavalisele elule ja hoida ära paljude mandumine. Tavaline elu ja surm paistavad suuremas teadlikkuses hoopis mõtestatumad. Mul oli hea meel avardada oma teadlikkust. Nii on läbi mitme vahenduse Anna elu ka mind puudutanud. TJT


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: