Õhtu Rue de Fleurus 27-s

Pean tunnistama, et suhtusime teatrikaaslastega Mõisateatri projekti mõningase eelarvamusega – eelmise aasta „Armas luiskaja” jättis sedavõrd kustumatu mälestuse (ja kahjuks mitte positiivse), et mõtisklesime tõsiselt, kas tasub jälle minna Palmsesse ainult selleks, et tõdeda, et koht on ju ilus. Argument, mis meid lõpuks veenis, oli Kersti Kreismanni osalemine – mõjus kvaliteedigarantiina, sest etendus, kus tema kaasa lööb, ei saa päriselt aia taha minna. Ja hea oli, et me pelgusest võitu saime, sest etendus oli igati vaatamist väärt.

Mõisatuba on kohandatud 20. sajandi alguse Pariisi salongiks, kus esimesena püüavad pilku ja valitsevad visuaalselt kogu lavaruumi üle Picasso kunstiteoste reproduktsioonid. Loo arenedes hakkavad sama kõnekalt rääkima üha tühjenevad seinad – suur osa G. Steini muljetavaldavast kunstikogust – peamiselt toonaste progressiivsete loojate ja preili Steini sõprade-mõttekaaslaste teosed – said maha müüdud tema teoste kirjastamise finantseerimiseks. Ehkki daamid ise maalide müümist dramaatiliselt ei võta, mõjuvad need plasssinised tühjad seinad minule rüüstatult, paljaks riisutult ja märgivad ühe ajastu ja maailmakorra allakäiku, isegi vaatamata asjaolule, et selle rahaga viidi ellu midagi kirjanduslooliselt suurt ja murrangulist – toodi publiku ette Gertrude looming. Väga kaunid, elegantsed ja ajastu hõngu loovad on näiteljannade kostüümid, milles väljendub kenasti nende karakterite erinevus: Alice kui maailmaga igapäevaselt läbi käiv persoon on moeteadlikum ja naiselikult kohanev, Gertrude on stabiilselt ja muutumatult eristuva individuaalse stiiliga.

Etendus algab Kreismanni deklaratsiooniga, et tema, Gertrude Stein suri sellel-ja-sellel kuupäeval. Siit edasi jutustatakse Steini ja 20. sajandi alguse Pariisi seltskonna lugu kord Gertrude mälestusena, kord tema vaimu ja Alice’i kõnelusena, kord tagasivaate ja taasesitamisena. Kõik erinevad võtted sulanduvad ja kombineeruvad, nii et ajalist eristust raamloo ja minevikupildikeste vahel õieti ei tajugi. Esimene vaatus on aeglasem, lüürilisem, aga kultuurilooliselt põnevam – käsitleb see ju daamide kohtumist ja Pariisi salongi aegu, meenutustes figureerivad Picasso ja Hemingway, eluviis on intellektuaalne ja boheemlikult dekadentlik. Kui me saamegi vähem teada peategelaste ja nende suhte kohta, siis seda rohkem väljendab vaatus seda maailma, mille luigelaulu päevil Gertrude ja Alice kohtusid. Teine vaatus keskendub rohkem naiste suhtele ja rollidele suhtes ja avalikus elus, on karakterite ja iseloomude kesksem.

„Gertrude Stein saatjaga” on eelkõige lugu armastusest, inimlikust hoolivusest ja toeks olemisest. Kui keegi otsib intriigi ja dekadentlikku patusust asjaolus, et lugu käsitleb kahe naise vahelist suhet, siis otsigu edasi – etendus on väga delikaatne ja maitsekas, rõhuasetused on absoluutselt ja vääramatult eelpool mainitud piirideta armastusel ja samavõrra sootul austusel ja inimlikkusel. Teine märksõna on vananemine ja loobumine – vananemine koos ja eraldi, loobumine kallitsest asjadest veel kallimate unistuste nimel.

Kersti Kreismann Gertrude Steini osas on sarmikas. Kammerlik koosseis ja ruum lubavad hästi avalduda ta hääle väljendusrikkusel ja nüanseeritusel. Tema osatäitmine pulbitseb positiivsest ja elurõõmsast energiast, just mingit ootamatut elavus ja särtsakus iseloomustab tema Steini rolli. Kreismanni peen ja kvaliteetne näitlejatöö on ootuspärane, ei üllata uute dimensioonide ega ennenägematute näitlejatehniliste võtetega. Üllataja, positiivne üllataja on seekord Veesaar! Tema Alice B. Toklas on küll kohati pisut rabe, aga helgematel hetkedel väga siiras ja Kreismanni Steinile dünaamiliselt sekundeeriv. On omamoodi fenomen, et Veesaar on väga ehe neis stseenides, kus ta võib emotsioonid täiega valla päästa. Kahjuks on just need enamasti stseenid, mis kehva ohjamise korral piinlikuks ja ülepakutuks kipuvad muutuma. Seetõttu tulebki kiita duot tervikuna, sest Kreismann suudab Veesaare mängulaadi ohjes hoida ja Veesaar liikuvust ja maisust lisada. Saaligi on tunda, et Veesaar väga tahab seda rolli mängida, et ta tunneb endas midagi olevat, mida selle rolliga vahendada – et see vahendamine-väljendamine alati sada protsenti ei õnnestu, on selles kontekstis isegi täiesti andestatav. Kõige õnnestunumad on koosmängimise stseenid, kus daamidevaheline hoolivus ja teineteise kalliks pidamine väga liigutavalt ja soojalt nähtavaks mängitakse.

Win Wells „Gertrude Stein saatjaga”

Lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Ann Lumiste. Osades Kersti Kreismann (G. Stein) ja Anne Veesaar (Alice B. Toklas).

17. augustil 2010 Palmse mõisas.

PS Kui juhtute Palmse kandis ringi liikuma, siis külastage kindlasti Lahemaa Kohvikannu – söögikohta pisut enne Palmse mõisat, mida peab sakslastest abielupaar. Saate võrratu vaate, kvaliteetrestorani väärilise maitseelamuse ja siiralt sõbraliku teeninduse osaliseks.

Published in: on 21. aug. 2010 at 13:05  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/08/21/ohtu-rue-de-fleurus-27-s/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: