Vargamäe varjust üle ei hüppa

Mäletan oma esimesest Vargamäe külastusest muljet, et kui ahtake see maanurk tegelikult on. “Tõe ja õiguse” I osa (ja olin tolleks hetkeks ainult esimest lugenud) lugedes tundusid need maa-alad avaramad, üksteisest eraldatumad, et kui Krõõda hele jaal kostis, siis kostis see kusagilt silmale nägematutest kaugustest helge kajana, mitte proosaliselt siitsamast teiselt poolt tara. Seekord Vargamäed külastades, õhtupoolikune lämbus hinge matmas mööda rohumaad kõmpides, venisid kõik kaugused ja vahemaad ootamatult välja, halastamatult palava suvepäeva õhtul sai Vargamäe minu silmis tagasi oma raamatuliku, peaaegu müütilise mastaapsuse.

Kui alustada kohe päris algusest ehk autor-lavastaja kontseptsioonist ja selle eeltutvustamisest, siis ilmselgelt on väga palju võimalikke erinevaid ootusi materjali suhtes, mis peaks olema tõlgenduslik, naise keskne ja uue vaatenurgaga. Mina, klassikute suhtes üldiselt sügava pieteeditunde ja väga väljakujunenud arvamusega ses osas, kuidas mõnda autorit tohib mängida, ootasin seekord midagi palju raputavamat, jõulisemat. Rõhuasetused on jah nihkunud, aga midagi murrangulist Lennuki näidend-lavastus endaga kaasa ei too, kõik pakutavad tõlgendused jäävad turvaliste lahenduste piiridesse. Lavastus ei anna vastuseid ega esita küsimusi, mida üks intelligentne “Tõe ja õiguse” esimese osa läbi lugenud inimene iseendale esitanud ei oleks. Pakutav vaatepunkti muutus ei too kaasa alternatiivseid tõlgendusi – ikka tehakse lavalaudadel puust ette ja punaseks, et tõeline oli ikka Mari armastus Jussiga, Mari ja Andres aga… Aga armastus, õnn ja õigus on Vargamäel nii ambivalentsed mõisted, et neid antud lavastuse ja siinse arvamusavalduse formaadis lahkama hakates ei saagi tulemus tulla muusugune kui lame ja lihtsustav. Mari oma tunnete ja valikutega peaks olema lavastuse keskmes ja keskmeks ja tema südamevalu Ülle Lichtfeldti mängus on kahtlemata väga professionaalselt ja ausalt läbi tunnetatud ja esitatud, aga ta ei pääse mõjule. Ühest küljest tahaks öelda, et vähemaks seda kõike: melu ja mehi silmapiiril ja lavalaudadel, rohkem ruumi ja üksi oma kõhkluste ja tunnetega olemist Mari tegelaskujule. Teisalt, kellel ikka oli maa- ja majapidamistöö vahele aega uhkes üksinduses oma tundeid vaagida. Mari tegelaskuju ja tema valikud (mõned neist tänaseski päevas väga kaasaegsena mõjuvad) väärivad kindlasti lähivaatlust ja võimaldavad väga erinevaid (ilmselt ka ärritavaid) tõlgendusi, seekordne on üsna truuks jäänud soo- ja sotsiaalsetele rollidele ja “tõelise” armastuse kontseptsioonile.

Teatrikaaslastega arutades jõudsime tõdemuseni, et ootamatult köitvad olid meie jaoks hoopis Andrese ja Pearu stseenid. Velvo Väli ja Tarvo Sõmer moodustavad oma vastandlike omadustega lavalise kohalolekuga väga dünaamilise ja tasakaalustatud lavapaari. Minu jaoks tõeliseks kompvekiks kogu selle lavastuse juures oli Pearu karakteri tõlgendus! Juba esimest korda raamatut lugedes kujunes mul selle tegelaskujuga omalaadne love and hate relationship – Pearus on absoluutselt rohkem sügavust kui ülejäänud Vargamäe meestes kokku, mõnes teises stseenis on ta jälle nii õel, et lugedes hakkab füüsiliselt halb. Lennuki tõlgenduses on õelused pehmenenud kelmusteks, sentimentaalsushood üldistunud tundlevaks loomuseks. Velvo Väli liugleb hõlsti sahinal üle lava, viipab poollõdva randmega ja mängib Pearu ühtaegu kaunishingeks, esteediks ja sindrinahaks.

Olgu materjal tugev või nõrk, Ülle Lichtfeldti ja Indrek Saart laval vaadates kaotab see peaaegu tähtsuse. Säde nende silmis on nii ehe, partneri tunnetamine laval nii loomulik nagu see olekski ainuke olemise viis. Mõnel hetkel tundub nagu ei mängiks nad paarisajale inimesele saalis, vaid ainult teineteisele, puhtast mängimise rõõmust.

Ülle Lichtfeldt on vaieldamatult väga hea näitleja ja Mari roll on tal ilmselgelt naise, abikaasa ja emana läbi mõeldud ja karakterteatri seisukohast laitmatult loodud ja esitatud. Mis puudu jääb, ei ole absoluutselt näitlejanna viga – lisadimensioone ja sleppe, õhku jäävaid väljaütlemata mõtteid saab tegelaskuju juurde pookida teatud piirini, aga kui materjal neid ikka ette ei näe, siis pole parata. Ülle Lichtfeldt oleks võimeline palju sügavamaks traditsiooniliseks või ka totaalselt norme lõhkuvaks tõlgenduseks Marist.

Tammsaare ja pikk lavapoodium vaatajate vahel käivad sel suvel käsikäes – sarnast lahendust kasutas ka Iir Hermeliin “Põrgupõhja uue Vanapagana” kujunduses, ainult et kui Jürka vedas kände ja ajas vagusid, siis Mari küürib põrandaid. Olgu põld või põrandad -otsa ei saa kumbki ja tööd jätkuks või viimsepäeva laupäevani. On avanevad uksed, lakka viiv redel ja valitud valgus. On napp kujundus, mis suudab ühtviisi edukalt märkida Mäe ja Oru poolt, avarust ja ahast ahistatust. Kostüümid tekitasid natuke nõutust: minu meelest oli väga hea leid kroonilaadne peakate Mari peas teises vaatuses ja vaatuse lõpu valge linane särk/kleit oli lihtsalt väga kaunis, siis mis mõlkus kujundajal peas esimese vaatuse pükskostüümi kangast valides ja Jussi kostüümi kavandades, jääb mulle natuke müstiliseks. Visuaalselt on teine vaatus rahulikum ja väljapeetum, lahendustelt klassikalisem, aga oma ühtluses nauditavam.

On olemas oma tugeva auraga koht, on ilusad inimesed ja väga hästi sooritatud rollid laval, olid meeldivad teatrikaaslased ja kena õhtupoolik – ja ometi jättis laval nähtu mind üsna ükskõikseks. Miski selle etenduse juures ei olnud otseselt vale või halb, aga mingit tunnet ja laengut minu jaoks selles materjalis ja lavastuses ei peitunud.

Urmas Lennuk “Vargamäe varjus”

Dramaturg Siret Paju, kunstnik Mihkel Ehala, kostüümid Liisa Soolepp, muusikaline kujundus Tarmo Kesküll, tantsujuht Tatjana Mihhailova.

Osades: Ülle Lichtfeldt (Mari), Indrek Saar (Juss, Indrek), Tarvo Sõmer (Andres), Velvo Väli (Pearu), Ülar Kütismaa, Maria Kraav, Agatha-Dooni Murro (Juku, Kata, Anni).

Esietendus 30. juulil 2010 Vargamäel. Nähtud etendus 14. augustil 2010.

PS Soovitan võtta aega ja lugeda järjest läbi kõik viis “Tõe ja õiguse” osa. Mitte kiirustades ja elu eest raamatuid neelates, küll aga nii, et ühtki muud teost sinna vahele ei loe – uskuge, Tammsaare stiil ja tema maailmatunnetus avanevad hoopis sügavamal, inimlikumal, vastuolulisemal, terviklikumal moel.

Published in: on 18. aug. 2010 at 00:17  Lisa kommentaar