Hoffmanni “Uneliivamees” sefiiritordi-võtmes

Leo Delibes’i ballett “Coppelia” Estonia teatris 15. juulil 2010.

E. T. A. Hoffmanni novelle võib ette kujutada erinevates instseneeringutes ja visuaalsetes lahendustes, aga kui esietenduse-järgsed kajastused poleks rõhutanud käesoleva lavastuse rõõmsust ja lastepärasust, siis oleks käesolev lahendus küll rabanud.

Minu jaoks on Hoffmann ikka seostunud millegi tumeda ja natuke kriipivaga, sünge romantilisusega, pigem valguse ja varju kirgliku vahekorra (must-valge-hall söejoonis) kui värvide pillerkaarega. Tema looming on musternäide gootika mõjutustega romantilisest õuduskirjandusest. Kõike eelnevat arvesse võttes võib öelda, et Hoffmanni meeleoludest on “Coppelias” õige vähe järele jäänud ja seda juba originaallibreto autorite A. Saint-Leoni ja C. Nuitteri ning helilooja L. Delibes’i käe all – süngest ja kõhedusttekitavast novellist on saanud emotsionaalne ja humoorikas ballett. Meloodiad on kerged ja helisevad, meeleolud helged, konfliktid pealiskaudsed ja mööduvad. Etendust jälgides imestasin, et probleemi kui sellist peaaegu ei ole või ei tooda seda jõuliselt nähtavale – ka armukadedus ja vihahood mööduvad kauneid poognaid võttes kui möödaminnes. Konflikti kui sellist sisuliselt ei ilmne – isegi Estonia lasteballetis “Lumivalgeke” olid draama ja sündmustiku sõlmpunktid jõulisemalt esile toodud. Seega on nii faabula, dramatiseeringu kui kujunduse poolest tegu kogupere, et mitte öelda suisa lastele suuantud lavalooga.

Lugu ise käib nii: külanoored Swanilda ja Franz on kihlatud, aga Swanildas tärkab armukadedus, kui Franz pöörab liiga palju tähelepanu veidrikust nukumeistri maja rõdul istuvale tütarlapsele. Leides õhtul teelt kõrtsi läinud nukumeistri maja võtmed, otsustavad külaneiud tundmatu tütarlapsega tutvust tegema minna. Akna kaudu tungib majja ka Franz. Leitakse ainult erinevaid nukke, nende hulgas ka tütarlapse sarnane nukk, kes rõdul istus ja keda kõik päris inimeseks pidasid. Vahepeal koju jõudnud nukumeister ehmatab noored minema. Majja jäävad Swanilda ja Franz. Nukumeister püüab noormehe kinni, et tema elujõu abil oma looming ellu äratada.Swanilda kehastub nukk-Coppeliaks, “ärkab ellu” ja kui nukumeistri tähelepanu on hajutatud, põgeneb koos oma armastatuga majast. Järgmise päeva pulmapeo ajal tuleb pahandatud nukumeister kättemaksu otsima, aga ta lepitatakse kähku raha ja veiniga. Üleüldine suur tants ja trall.

Rõõmsat romantilisust ja värviküllast lastepärasust rõhutab ka kujundus. Nii “Lumivalgekeses” kui “Coppelias” on kasutusel jõuliselt värvilised natuke hüperrealistlikud dekoratsioonid, tundub, et digitrüki tehnikas. Esimese ja kolmanda vaatuse linnaväljaku purskkauvud ja fassaadid on kõik väga kaunid ja idüllilised, aga võtavad ruumi ning muudavad Estonia niigi mitte väga ruumika lava tantsulavastuse jaoks kohatult kitsaks. Pas de deux’de puhul see kuigi ei häiri, aga suurema tantsijate arvuga numbrites on selgelt märgata, kuidas esinejatel ei ole ruumi, liiga kitsas lavaruumis läheb kaduma tantsuline lavajoonis ja kompositsioon, napiks jääb klassikalise numbriballeti mõjus nii olulist haprust, eeterlikkust ja õhulisust. Traditsioonilisest roosa-romantilisest kujundusest omapärasemaid võimalusi pakub teine vaatus, kus tegevus toimub veidrikust ja inimvihkajast nukumeistri Coppeliuse töökojas. Kui üldse kusagil, siis siin leidub kauget kaja Hoffmanni süngetest toonidest ja müstilisusest. Tantsutehniliselt seguneb selles vaatuses liigutustesse nukulikku mehaanilisust-automatismi muutes tantsukeele huvitavaks ja mitmekesisemaks: nurgelised katkestatud liigutused, pausid ja kordused. Minu jaosk hälbisid tervikust ja lõhkusid illusiooni lavastuses ette tulevad pantomiimielemendid, mis esitatakse otse publikusse pöördudes. Teisalt jälle on just need elemendid siin-seal sündmuste arengu selgitusena omal kohal ja kindlasti ka väiksematele vaatajatele kergesti mõistetavad.

Kolmas vaatus oma sädelevate pastelltoonides kleitidega ja roosigirlandidega võlub kindlasti balletti vaatama toodud pisikesi preiliseid, aga on sisu poolest kõige kasinam. Pulmapeo üldisesse ilulemisse toob hetkeks intriigi pahane nukumeister, aga seegi konflikt lämmatatakse eos ja pidu võib täie hooga edasi minna. 19. sajandi numbriballeti omadusi silmas pidades on kolmas vaatus oma solistide ja peategelaste pas de deux’dega kahtlemata oluline, aga kordused koreograafias ja intriigivaba idüll muudavad selle natuke venivaks ja väsitavaks.

Märkimisväärsest karakteriloomest “Coppelia” puhul rääkida ei saa. Mõnevõrra huvitavam ja intrigeerivam on nukumeister Coppeliuse kuju, keda balletis nähakse küll toriseva inimpõlgurist veidra vanamehena, aga kelles võiks sama hästi olla ka kurja geeniuse ja alkeemiku jooni, saatanlikkust ja saatuslikkust. Mänguliselt ja esituslikult on Coppelius lahendatud sedavõrd sümpaatselt, et selgusetuks jääb külaelanike tõrjuv suhtumine temasse ning selle asemel, et noorte uudishimule ja pilgetele kaasa elada, kujuneb pigem sümpaatia üksiku nukumeistri suhtes. Coppelius toriseva ringi tatsava vanamehena pakub rohkelt võimalusi koomiliste liikumiste ja elementide sisse toomiseks.

Osatäitmistest rääkides tuleb loomulikult ära märkida Eve Andre Swanilda rollis – nähtud etendusel küll mitte päris puhtalt ja filigraanselt tantsitud partii, aga Andre on nii ilus ja habras, et talle võib mõned kobamiseda andeks anda küll. Sergei Upkin on nagu loodud “esimese armastaja” osadeks (d’Artagnan, Romeo, Pähklipureja-Prints) ja Franzi roll ei ole siinkohal erandiks. Midagi silmakriipivat ei märganud ka sõbrannade ja kavaleride tantsunumbrites peale juba mainitud küünarnukitunde, mida panna mitte tantsijate, vaid lavaruumi kituse arvele.

Iseenesest ju mõnus muinasjutuline ja lapsemelne meelelahutus, aga see totaalne intriigi, pinge ja kulminatsiooni puudumine/vähene eksponeerimine tundub tagantjärele kuidagi kummastav ja jätab kogu loost ja etendusest eriti pealiskaudse ja iluleva mulje.

Leo Delibes “Coppelia”

Koreograaf-lavastaja Ronald Hynd (Inglismaa), kunstnik Roberta Guidi di Bagno (Itaalia), valguskunstnik Tiit Urvik. Muusikaline juht ja dirigent Mihhail Gerts.

Osades: Eve Andre, Sergei Upkin, Vitali Nikolajev (Coppelius), Oksana Krasnopjorova (nukk-Coppelia), Sergei Fedosejev (linnapea) jt Eesti Rahvusballeti artistid ja Tallinna Balletikooli õpilased.

Published in: on 4. aug. 2010 at 16:26  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/08/04/hoffmanni-uneliivamees-sefiiritordi-votmes/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: