šampanja on kirgede paradiis patusel maal

Johann Straussi operett “Nahkhiir” Rahvusooper Estonias 20. juulil 2010.

Käesoleva aasta 13. mail esietendunud operetis on teatud elemente ülearu ja teistest vajaka. Nagu arvata võib, tuleb selliste tingimuste juures kokku natuke hämmingut tekitav pudru ja kapsad. Loost, vokaal- ja näitlejatehnilistest sooritustest ning isegi visuaalsest virrvarrist tõuseb jõuliselt üle ja esile orkester, kes seob natuke kaootiliseks kiskuva lavastuse Straussi kaasakiskuvate meloodiatega dünaamiliseks tervikuks; orkester šarmantse Mihhail Gertsi dirigeerimisel hoiab kogu seda hajevil seltskonda ja lavastust oma kindlas (ja päästvas) haardes.

Alustada passib lavakujundusest, mis ühlasi on üks lavastuse mõjusamaid aspekte – ning ehkki dekoratiivsus kuulub ooperi, balleti ja operetižanri juurde, siis juba asjaolu, et kujundus on lavastuse kõige jõulisem osa, peaks ütlema nii mõndagi lavastuse kui terviku kohta. Estonia teatrisaali lavale on konstrueeritud uus ruum – hele mugandatav lavakarp. See toob aga paratamatult kaasa lavaruumi mahu vähenemise, eriti laiuses, mis eriti traagiliselt torkab silma massistseenide puhul. Kui solistid mahuvad veel hädavaevu teineteist trügides eeslaval oma numbreid tegema, siis kooril ja kordeballetil on ruumi täpselt nii palju, et natuke vasakule ja paremale kõikuda ning tantsunumbrite niigi rüsinaks kiskuvat muljet veelgi võimendada. Kuna esinejatel ei ole absoluutselt ruumi, siis on samahästi kui võimatu rääkida stseenide ja tantsuliste numbrite kompositsioonist visuaalses mõttes. Avameelselt frivoolsetel numbritel oleks potentsiaali mõjuda erootilistena, kui nad pääseksid mõjule – praegu mattub igasugune hedonism, erootika ja meelelisus mingisse üldisesse absoluutselt mitteerutavasse madinasse, millel võib olla ühiseid jooni täistuubitud klubisaaliga, aga mis glamuurist jääb valgusaastate kaugusele.

Õnnestunuks võib pidada valguskunstnik Bas Berenseni valguslahendusi, mis koloreerivad valget seina stseenide iseloomust lähtuvalt patusest punakasroosast karge siniseni. Kogu koloriiti iseloomustab küll natuke läila tonaalsus, aga üldiselt on valguse ja meeleolude vaheldumist nauditav jälgida. Kuid jällegi – valgus looks stseenile toetavat meeleolu palju mõjuvamalt, kui melu ja ülekuhjatust vähem oleks.

Teravmeelne ja ilmekas on dr. Falke kostüüm, mis koos grimmi ja osatäitja (René Soom) hoiakuga toob tahtmatult meelde Mefistofelese – ühtaegu paheline, aga väljapeetud, kirglik, aga hillitsetud ja ääretult elegantne. Omamoodi nutikas on ka krahv Orlofsky riietamine nahka ja maikasse ilmselge viitega lähimineviku ja tänase hedonistlikele (pseudo) jõukuritele. Orlofsky puhul on lastud aga käest võimalus mängida rabavatele kontrastidele: mina lootsin kogu aeg kui krahv orkestrilt muusikat tellis, et nüüd tuleb üks valss, see tahumatu ja rämedavõitu kuju lööb kannad kokku ja viib mõne baleriini klassikalisele valsile 😀 Olnuks väga kontrastne stseen. Paraku – mida ei juhtu, seda ei juhtu. Eelnimetatud stiliseeritud meestekostüümide kõrval valmistasid naiste kleidid oma traditsioonilisuse ja igavusega mõningase pettumuse ja muutsid visuaalide keelt taaskord segasemaks.

Opereti sisu on kavalehel teravmeelselt paari lausega kokku võetud: “Esimene vaatus: kõigil on probleem. Teine vaatus: kõik probleemid uputatakse alkoholi. Kolmas vaatus: kõik probleemid ilmnevad taas. Õnneks leitakse süüdlane: šampanja” (tsitaat kavalehelt). Ega palju suuremat ja sügavamat sisu sellest etendusest otsida tasu. Küll on huumorit ajakohastatud tuues sisse mõnedki päevapoliitilised ja ühiskondlikud pilked. Modernsemat, hedonismi tänapäevase käsitlusega haakuvat ilmet on püütud anda ka tantsunumbritele ja üldisele meeleolu loovale tegevusele laval – koreograafiasse on põimitud mitmeid MTV-generatsiooni liigutusi ja samme. Kogu pidu, pillerkaar ja flirtimine püsib enam-vähem hea maitse piirides, langedes sellest välja neil hetkedel, kui asi totaalselt kitšiks muutub. Nagu juba eespool mainitud, ei aita ka tihedalt rahvast ja dekoratsioone täis lava teps mitte kaasa naudiskleva-dekadentliku elegantly wasted atmosfääri loomisele.

Mõningaid pretensioone on ka peategelaste vokaalsete saavutuste suhtes. Gabriel von Eisensteini osas üles astunud Urmas Põldma esinemisega võib igati rahule jääda nagu ka tema kompanjoni dr. Falke osas olnud René Soomiga. Soom ja Mati Turi prints Orlofsky rollis mõjusid nii rollilahenduste kui vokaalsete võimete poolest kõige küpsemate, terviklikumate ja jõulistena. Hästi oli tegelaskuju karakterit tabanud ning suutis seda nii näitlejatehniliselt kui vokaalselt piisava intensiivsusega edasi anda Kristina Vähi teenijanna Adelena. Oliver Kuusik (tenor Alfred) ja Heli Veskus (Rosalinde von Eisenstein) jäid kahvatuks ning nende sündmustikku käivitav armulugu jäi teisejärguliseks. Väga musikaalse ja värskendavalt mõjuva rolli teeb Tõnu Kark purjus vangivalvur Froschina. Kolmanda vaatuse algus tuterdava Froschi ja tema elufilosoofiaga mõjub nagu siiras täpne energiasüst algusest peale üsna leiges ja hajevil armuromaanikeste maailmas.

Johann Straussi operett “Nahkhiir”

Dirigent Mihhail Gerts. Lavastaja ja kunstnik Michiel Dijkema (Holland). Kostüümikunstnik Claudia Damm (Saksamaa). Valguskunstnik Bas Berensen (Holland). Koreograaf Marina Kesler.

Osades: Urmas Põldma, Heli Veskus, Mart Laur, Mati Turi, Oliver Kuusik, René Soom, Aleksander Arder, Kristina Vähi, Kädi Kosenkranius, Tiiu Laur, Tõnu Kark, Ervin Green.

Published in: on 2. aug. 2010 at 09:07  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/08/02/sampanja-on-kirgede-paradiis-patusel-maal/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: