kirka ühes, pintsel teises käes

Viinistu Katlamaja seinte vahel sel suvel arenev lugu Ashingtoni grupi kaevur-kunstnikest on näidendina nii tugav materjal, et veidi teistsuguste lavastuslike lahenduste korral võiks figureerida ka talvises repertuaaris.

Tõsielulisel fenomenil põhineva näidendi on kirjutanud Lee Hall William Feaveri raamatu (monograafia?) põhjal. Käsitleb see gruppi Newcastle’i piirkonna kaevureid, kes õhtukursustel enesetäiendamise korras tahtsid saada selget ja konkreetset vastust, kuidas kunsti mõista, aga kuna selle äraseletamisega läks raskeks, hakkasid ise õppejõu julgustusel kunstiga tegelema. 1934 – 1947 tegutsenud grupi loomingut iseloomustab segu naivismist, sotsiaalkriitilisest realismist, uusasjalikkusest. Samas on see on liiga tolmune ja porine, et olla naivism; liiga lihtsameelne ja siiras, et pretendeerida programmilisele sotsiaalkriitilisusele; liiga kodune ja sentimentaalne, et liigituda uusasjalikkuseks. Palju olulisem, kui mingi -ismi sildi kleepimine, on tabada ära grupi haruldane ühtekuuluvustunne, truuks jäämine oma keskkonnale – mis on ka üks lavastuse läbivaid teemasid.

Viinistu on omandanud sedavõrd tugeva slepi, et kui lavastus ei käsitle kunstimaailma või ei sisalda annust sürrealismi, siis see nagu ei haakugi enam päris hästi sealse kohavaimuga – imeline näide, kuidas leitud ruum(id) talletavad endas toimunud etenduste hõngusedavõrd kindlalt, et edaspidi seda taustsüsteemi eitada on peaaegu võimatu. Riina Degtjarenko kujundus joonib alla lavastuse peateemasid: tööliste kasinad, et mitte öelda kehvad olud, sotsiaalne ebavõrdsus, sotsiaalsest struktuurist tulenev ahistavus ja väljapääsmatus. Üks väheseid kordi, kus multimeediavahendeid (slaidid, video) võinuks isegi rohkem kasutada – oma läbipaistvuse ja ebamateriaalsusega võinuks need veelgi julgemalt rõhutada kunstniku-unistuse kaduvat olemust ning kontrasti lihtsate-maiste tööliste ja vaimsetes sfäärides hõljuvate kunstiinimeste vahel.

Slaidilt näidatud repro – valguse mäng valgel seinal – võtab kokku olemusliku küsimuse – mis see kunst siis on? On see asi iseeneses, liimainega segatud pigmendid alusmaterjalil, mööduv tegevus/kaduv hetk, mida kunstnik on soovinud jäädvustada, tunne, mida see vaatajas tekitab? Kunstiajaloolane, kes väidab, et ta võib anda ühe universaalse vastuse sellele küsimusele, kas blufib või on omadega sassi läinud. Mu teatrikaaslane küsis, et mis tunne siis on kunstiajaloolasena sellist teatritükki vaadata. Usun, et ega muud suurt vahet olegi, kui et kunstiprofessor Robert Lyoni kuju oma motiividega avaneb ilmselt rohkemates dimensioonides ja problemaatilisemana kui mõnele teisele vaatajale. Aga see, kui üle võimendatakse kunstiteadlaste epiteedi- ja metafooritiinet keelekasutust, mind küll isiklikult ei riiva – täpselt sellist mulli me tõsise näoga räägime ja kirjutamegi (“barokki panema” nagu me kolleegidega seda nimetame) 😛

Kui ühe osa õnnestumisest võlgneb lavastus kindlasti tugevale, vähem valmis vastuseid, aga küllaga mõtlemisainest pakkuvale teksile, siis samavõrra garanteerib edu näitlejateansambli terviklik tugevus ja iga üksiku karakteri koloriitne väljajoonistamine (puha kujutava kunsti alane leksika). Esimesena lavale ilmuv Guido Kangur (George Brown’ina) märgib ära võtme, milles karakterid lahendatud on ja millisena neid vaadelda tuleks. Ühest küljest lihtsad (“simple” oma mitmetähenduslikkusega – ka intellektuaalne lihtsus) ja siirad, teisalt igaüks oma kiiksude ja krutskitega; grupp, mis koosneb selgelt indiviididest. Browni keeldude-käskude-reeglite lembusele assisteerivad Raimo Passi kehastatud Jimmy Floydi kitsarinnalisus ja väiklus ning Ivo Uukkivi mängitud Harry Wilsoni kähedahäälelised, aga seda tulihingelisemad sotsialistlikud kihutuskõned (seejuures enamasti (sest vahel peab ju vimkasid ikka ka sisse viskama) täiesti korrektsete tsitaatidega). Noore poisi nimetu roll on küll tagasihoidlikum, aga Mihkel Kabel võtab sellest viimast luues sellele nimetulegi tegelasele terve eluloo ja maailma: tema ahastuses töötuse pärast võib aimata ühte rääkimata lugu ning ta siia-sinna pillatud kultuuriteadlikud märkused lubavad kujutleda arengut ja edasi/välja liikumist ihkavat hinge ja vaimu. Kumbki omamoodi asised on modell Susan Parks (Britta Vahur) ja metseen Helen Sutherland (Laine Mägi). Kui esimese kaudu markeeritakse ajastuiseloomulikke (mõnes teises kontekstis võiks neid ka väikekodanlikeks nimetada) moraalseid eelarvamusi (väga muhedalt ja siiralt on esitatud kaevurite totaalne arusaamatus, miks üks naine nende stuudios riided peaks seljast võtma), siis teine daam toob sisse mitmekihilisema omakasupüüdlikkuse/püüdmatuse, kunsti ja kunstnike tunnetamise temaatika. Helen Sutherlandi fraasi keraamika eelistamise kohta ei tasu võtta tujukusena: selles on ühtaegu nii tõrjutud naise solvumist kui haavatud metseeniau.

Eraldi tähelepanu väärivad ja pälvivad Taavi Teplenkov kunstiandelise Oliver Kilbourni rollis ning Tõnu Oja professor Robert Lyonina.

Kunstiõpetaja Robert Lyoni suurim õnnetus seisneb selles, et ta on absoluutselt keskpärane ning ei suuda sellest teadmisest ei üle saada/leppida ega välja murda. Tal puudub kunstis tulevikunägemus ja anne talendialgeid ära tunda, ta on kinni akadeemilise realismi raamides ning kõik, millest ta aru ei saa liigitub tema silmis alaväärtuslikuks. Ei ole antud sellele mehele ise luua või ajaloohõlmast nähtavale tuua kunstilegende. Aga ta pole leppinud asjaoluga, et kõik ei saa maailmale avastada Caravaggiot või van Goghi, pole leppinud, et tema paunas võib-olla pole marssalikepikest kunagi olnudki. Ja kui ta siis tõeliselt omanäolisele kunstifenomenile tõuke annab, ei suuda ta seda isegi päris hästi hoomata, sest tal puudub laiem pilt. Kahtlemata on oma osa selles uskmatuses tingitud seisuslikest eelarvamustest (nagu seda EPL’i artiklis mainib A. Laasik), aga oluliselt rohkem Loyni juba mainitud keskpärasusest nii inimese kui kunstiajaloolasena – tema 19. sajandi lõpu akadeemilise kooliga mõttemaailma lihtsalt ei mahu päriselt fakt, et ka kaevurid võiksid kunsti teha ja selle üle mõtiskleda; ta ei suuda seda tõsiasja oma maailmapilti mahutada isegi olles ise sellele kunstilembusele aluse pannud. See ei ole niivõrd inimese pilk teistele inimestele, kui kunstiloolase pilk võimalikele kunstnikele/kunstiteostele; mitte niivõrd seisuslikkus, kui hariduse loodud mudel, millesse kaevurid ei sobitu inimestena ega nende maalid kunstina. Tõnu Oja väljendab kunstiprofessori siirast imetlust ja samaaegset kitsarinnalisust väga nüanseeritult; silmapilgu jooksul peegelduvad näitleja mängus nii hasart (panna alus sedavõrd ebaharilikule kunstnikegrupile) kui sulaselge arusaamatus, miks ja mida need mehed teevad, maalivad, räägivad ja kuidas see temasse või tõelisesse kunsti puutub. Kohati jäävad selle kunstiloolase dilemmad ja ebakindlused näitlejale siiski pisut võõraks, näitleja pilk oma tegelaskujule on liiga kriitiline, ironiseeriv.

Vaikselt, aga kindlalt tõuseb lavastuses esile noore kunstiandelise Oliver Kilbourni valikute teema. Selles tegelaskujus on annus ebakindlust (miskipärast ühendav märksõna mitmete Teplenkovile mängida antud karakterite puhul), õigem oleks ehk isegi öelda – alandlikkust, milles ühinevad austus ja hirm millegi suure ja senitundmatu suhtes nagu seda on “päris” kunst. Oliveri piinav (ja ka piirav) küsimus on – kust võtab tema õiguse kunsti teha ja mil määral tohib ta ennast kunstnike maailmas positsioneerida. Kaevurkunstnik – identiteet kui lisaväärtus ja suurim takistus ühekorraga. Ande, vabaduse, kohustuste ja võimaluste konflikt südametunnistusega. Vaidlusstseenides tuleb täiel määral esile Teplenkovi oskus/anne anda isegi tihedaleja nõudlikule tekstile nõtkus ja dünaamilisus. See on tekst, mis pakub võimalusi nüansside kaudu avada karakterit hoopis rohkem kui esmapilgul tundub. Üldises karakterite värvikas keerises on Teplenkovi lahendus oma tegelaskuju näitlejavõtetelt pigem tagasihoidlikumalt, aga tundlikumalt kehastada, absoluutselt õnnestunud valik, millest ta ei lange välja ka ülejäänud trupi rollides lustitsemise keskel.

“Kaevuritest kunstnikud” pakkus tõeliselt positiivse üllatuse nii oodatust mitmekihilisemate rollide kui väga tugeva ja sisendusjõulise tekstiga. Ideaalilähedane (suve)teater.

Lee Hall “Kaevuritest kunstnikud”

Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Videokunstnik Taavi Varm. Valgus Triin Suvi.

Osades: Guido kangur, Taavi teplenkov, Raimo Pass, Mihkel Kabel, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Britta Vahur, Laine Mägi.

Esietendus Viinistul 12. juuni 2010.

Nähtud etendust 1. juulil 2010.

Published in: on 2. juuli 2010 at 23:03  Lisa kommentaar