des fantomes du souvenir du monde perdu

Esimene, millega Rakvere teatri suvelavastus „Kadunud tsirkus“ tähelepanu püüab on mängupaik Spordikirik – 1930ndatel arhitekt Alar Kotli projekti järgi valminud hoone (valmis 1940), mis lühikest aega täitis oma funktsiooni pühakojana, kuid teaduslikult ateistliku Nõukogude Liidu tingimustes kohandati võimlaks-spordihalliks.

Tsirkus ja kirik on mõistepaar, mis oma ajaloolises arengus on tihedasti seotud ja samas sügavalt vastanduvad nähtused. Antiikmaailmas alguse saanud akrobaatide ja treenitud loomade etteasted koos rooma komöödiatega hoidsid teatri ja vaatemängude traditsiooni elus läbi varase keskaja. Ringi rändavate-hulkuvate näitlejate ja akrobaatide karavanid süvendasid kuvandit laval esineva rahva vagabundlikust ja üsna juhuslikust elulaadist, mistõttu see seltskond arvati ühiskonna marginaalide, taunimisväärse elemendi hulka. Kõrtsihoovide ja linnaväljakute ajutistel lavadel põimusid kehalised naljad, akrobaaditrikid ja jämekoomilised süžeed rahva seas ülipopulaarseteks farssideks. Naer, mida need publikult välja meelitasid oli suunatud ühtmoodi nii valitseva kihi kui lihtrahva, nii igapäevase elu kui teispoolsuse pihta. Süžeede profaansus ja jumalakartmatus ning lavastus kui loomis- ja maskeerimisakt teenisid kirikuinstitutsiooni sügava pahameele, samal ajal ei olnud vaatemängulisusest pääsu ka kirikul endal: kirikuõpetaja ja kooripoiste dialoogid kasvasid ajapikku üle kogu maailmakõiksust haaravateks liturgilisteks moraliseerivateks etendusteks, mille jaoks süžeesid ammutati mõlemast Testamendist ja pühakute elulugudest – nii oli mängulisus mitte ainult sirutanud oma võrsed kirikuinstitutsiooni, vaid sealt suisa juurdunud.

Rakvere teatri „Kadunud tsirkus“ ei kanna pahelisuse, liiderlikkuse ega musta maagia pitserit, suisa vastupidi: kõik selles maailmas on liigutavalt lihtne, usalduslik ja  unistuslik, platooniline. See on nagu seepiatooni tõmbunud foto, mida vaadates tulevad meelde lapsepõlve lõhnad ja hääled. Lapsepõlv – unistuste, kadunud süütuse ja kõikvõimsuse aeg ongi see, kuhu osatäitjad ja publik tagasi vaatama peavad, et tänases päevas mõnigi asi selgem saaks. Atmosfääri ja meeleolu loomise mõttes on lavastus absoluutselt õnnestunud (Erki Kasemets ja Kristi Leppik), kujundus mängib arhetüüpsele kuvandile vanast natuke pleekinud ja räsitud tsirkusest, mis lapseliku fantaasia filtris omandab sädeleva ja salapärase värvingu. Meeleolu on ühtlasi lavastuse tugevam, terviklikkust hoidev aspekt, sest lugu kui selline jääb katkendlikuks ja üsna hapraks. Tsirkuseseltskond on ju karakteritena värvikas (ja värviline), aga isegi juba alustatud elulood jäävad poolikuks (päris kõik sellest olemata jäänud eilsest ikka meelde ei tule) ega kanna lõpuni välja. Selgelt tõusevad selles olukorras esile tsirkuse Direktori lapsepõlvelugu ja Mägi-Bonzo tegelaspaar.

Tsirkuse Direktorit kehastab Peeter Tammearu. Loomulikult meenub tema Ugalast lahkumise saaga, aga tsirkuse kadunud maailmas võiks see assotsiatsioon ka olemata olla. Oluline on, kuidas Tammearu Direktorit mängib: südamega, südamlikult, nostalgilise nukrameelsuse, aga samavõrra ka paisu tagant pääseva helgusega. Tundliku näitlejatööga terviklikuks mängitud elulugu – ainus selles seltskonnas. Direktori meenutus rohelisest melonijäätisest ja peaaegu teoks saanud tsirkusekülastusest tõi minule küll pisarad silma. Tuimaks ei jäta teistegi tegelaskujude meenutused (eks need allegooriana peavadki meie enda elusid peegeldama), aga sellist läbitöötatust ja lõpuni viidust nagu Direktori puhul, neis ei ole. Ega see muidugi olegi tükk, millest tipprolle oodata: nagu juba eespool mainitud käib mäng meeleolu ja mälestuste käivitamise pelae ning sellisena täidavad katkendlikumadki karakterid oma osa ära.

Eraldi äramärkimist väärib kindlasti Tõnis Mägi ja Bonzo partnerlus, mis on palju sügavam ja olemuslikult olulisem kui tsirkusemaagia muusika ja lauludega rikastamine. Midagi natuke absurdi- ja teispoolsusehõngulist on neis, väga konkreetne olemus ja selgesti aimatav siht. Ühtlasi tulevad meelde Kadu ja Viku. Mägi sobivus lavale on juba varemalt kinnitust leidnud, ilma vähimagi võltsi või pingutatud toonita väga orgaaniline on ka Bonzo lavalolek.

Minul ei ole lapsepõlvest mingeid tsirkusemälestusi. Õnneks mängib lavastus tegelikult laiemale märkideskaalale: värvilised jäätisekuulid, suve lõpp, kiikumine, mööda sillutiseäärt kõndimine, peegliga päikesejänkude tegemine. Nimetu igatsus.

Urmas Lennuk „Kadunud tsirkus“

Lavastaja Üllar Saaremäe. Kunstnik Erki Kasemets, kostüümikunstnik Kristi Leppik. Muusikajuht Alari Piispea, liikumisjuht Kati Kivitar.

Mängivad Tõnis Mägi, Bonzo, Liisa Aibel, Kärt Johanson, Peeter Tammearu, Alo Kurvits, Heigo Teder ja Mait Trink

Published in: on 21. juuni 2010 at 14:53  Lisa kommentaar