hullus kolmele ehk sensuaalsed mängud surmaga

Hendrik Toompere jr leiab geniaalsed lahendused materjalidele, milles sisaldub annus hullumeelsust. Tema käe all on Rakvere pangamaja saalis lavale jõudnud (juba eelmisel suvel) J. Genet näidend “Toatüdrukud” – lugu kirest, allumisest, pärnaõieteest ja pitsiga sukkadest.

Ervin Õunapuu auhinnatud lavakujundus on esmapilgul, enne näidendisündmuste käivitumist kummaline segu steriilsusest ja küllastunud kitšist: malelauaruuduline plaaditud põrand, selgete-sirgete vormidega laud/vann, modernne segisti, plastmassist lilled (võisid ka päris olla, ega ma neid nii lähedalt ei uurinud, aga lavavalguses mõjusid võltsidena) mitteplastmassi teesklevates vaasides. Põrandaruudustiku keskel pudel punase küünelakiga ja lakitilgad valgel põrandaplaadil – vaatepilt, mida leiab iga naisteajakirja ilupiltidelt või näiteks “Kättemaksukontori” alguskaadritest – justkui peaks tilkuv ja voolav lakk eriliselt rõhutama-väljendama hooletut elegantsi ja ülevoolavat naiselikkust. Lavapõrandal saab sellest plekist aga väärtuslik abimees toatüdruku sundkäitumise väljendamiseks. Lavastuse arenedes toob kunstnik esialgu jahedasse steriilsesse ruumi üha rohkem sensuaalseid detaile: toatüdrukute kombineede siidjas läige ja sukapits, õhku piserdatud parfüüm elegantses pudelis ja laiali puhutud tolmpuuder – kõik ülimalt feminiinsed atribuudid. Lisada sellele veel sädeleva vannivahu ja punase sametkanga sensuaalne tekstuur ning ongi loodud meeleliselt, paheliselt ja hukutavalt mõjuv atmosfäär – stereotüüpne küll, aga seeeest toimiv. Hetkeks ootamatult intensiivistuv ja rohekaskuldse kuma omandav valgus muudab teineteise külge klammerdunud põrandal põlvili ahastavad õekesed otsekui barokseks, jõuliselt emotsionaalseks dünaamiliseks skulptuurigrupiks – need naised võiksid samahästi ahastada risti jalamil. Stseeni helitaust keerab mõrvamõtetega õekeste hetkelisele müstilis-religioossele kuvandile veel vindi peale. Must-valge-punane – erinevates kombinatsioonides, kooslustes ja varjundites seostuvad need värvid puhtuse, malemängu, anarhia, narrikostüümi, seksualsuse, surma, luksuse, kasinuse, elegantsi, kirega.

Etendus käivitub omalaadse inimmalega, kus Prouat teesklev Claire võib nagu lipp käia laual vabalt igas suunas samas kui teenijarollis Solange liigub krampliku järjekindlusega ainult talle ette nähtud ruute mööda (mööda valgeid, muuseas). Lakitilga nühkimine ja käte demonstratiivne puhastamine – esimesed sundkäitumise märgid. Aga mängus on kõrgemad panused kui see lapselik oma kastis püsimine. Samavõrra kui toatüdrukute mängivad fantaasiat Proua alandamisest ja mõrvamisest, mängivad nad päevavalgele omavahelise kire, konkurentsi ja hullumeelsuse. On algusest peale selge, et selles mängus võitjaid olla ei saa, niivõrd mõistuse süvakihtidesse ja naha alla on need ulmad tunginud, et isegi kui lõpuks nutta, anuda ja tahta neist välja astuda, on selleks pöördumatult hilja – mäng on teisenenud eluks, mäng defineerib mängijaid ja elu ennast ja ainus viis tõmmata joon, on astuda välja mõlemast.

Omaette tõlgendustasandi loob muidu punast kleiti kandnud Proua riietamine finaaliks toatüdrukutega samasugusesse musta kehakattesse. Publik, kes etenduse alguse hetkelisest segadusest toibununa enesega rahulolevalt tõdeb, et mängu reeglid ja mängijad on nüüd selged, saab nimanipsu – ootamatult muutub võimalikuks, et kõik rollid on olnud nihkes, et me oleme näinud mitte kahe toatüdruku jagatud hullumeelsust, vaid salapära ja pahelisusega looritatud fantaasiat, millest on haaratud ka igapäevasest jõudeelust küllastunud Proua. Kellekski teiseks olemisel, maski kandmisel on erutav ja vabastav iseloom. Hetkeks luuakse võimalused, et tegelikult on segipaisatud kõik rollid ja me ei või kindlad olla, kes on toatüdruk, kes Proua või et kogu mõrvamüsteerium käivitub seltskondliku mänguna osalejate (kaasa arvatud Proua) täiel teadmisel, aga väljub kokkulepitud reeglite raamistikust mingil mänguhetkel.

Mäng, mäng, mäng. Näitlejannade mängu peale see lavastus mängib. Ühelt poolt identiteetide suhtelisus – mängida kogu aeg nii, et tegelikult ei või lõpuni kindel olla, millal etendati luulu ja millal valitses nö “tavaline elu”. Teisalt – partneritunnetus. Käib mäng elu ja surma ja võimu peale, enese kehtestamine läbi vastase/partneri igale sammule reageerimise. Nähtud etenduses ei tabanud ühtegi momemnti, mil oleks tundunud, et üks partneritest nüansseeris erinevalt ja teine jäi kinni osaraamatu ja lavastusskeemi – kõik on dünaamiline, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Tiina Mälberg mängib nii julgelt ja jõuliselt nagu ma teda vist veel üheski lavastuses pole näinud, kõike kõrvalt kontrolliv teadvusekuradike näib tukastavat, mäng käib üks-ühele partneriga ja meie, publik, võiksime samahäri ka olemata olla. Claire’i roll (kui me lepime kokku, et Mälbergi kehastatud tegelaskuju on üks toatüdrukutest, on Claire) on pealtnäha keerulisem: tema näib toatüdrukute paaris õrnem, eksitatavam, labiilsem. Esialgu tundub identiteedi ja mürgitamismäng olevat rohkem tema looming, tema fantaasiatest genereeritud. Fraas fraasi kaupa lööb sellesse kujutlusse aga mõrasid Solange (Ülle Lichtfeldt), kord ässitades, kord rahustades-uinutades kaaslast. Neil momentidel tundub, et tegelikult on tema see hull, “tark hull” kui soovite, kes, evides suurt sisendusjõudu, on äärmise filigraansuse ja jõhkrusega enese fantaasiad kaaslasele üle kandnud ja nüüd distantseeritult selle mängu amokki jooksmist jälgib. Lichtfeldti mängust õhkub rahulikkust, stoilisust isegi – üksjagu tegelaskuju karakterist, teisalt ehk väljapeetumast näitlemislaadist tulenedes.

Kui lavale ilmub hirmpeenikestel kontstel žestikuleeriv ja sädistav Proua Anneli Rahkema kehastuses, siis tulvaks saali kui pahvak värsket õhku. Näiliselt hetk tagasi toimuvatest mängudest täielikus teadmatuses, toob ta juba kurjakuulutavat süngust aimata lasknud sündmuste käiku üksjagu päeva/ajastu-mentaliteedist kantud huumorit. Kuldsed ketid kingadel parodeerimas Armulise Härra vangiahelaid, peenikeste kontsade kõrgus naeruväärses kontrastis jalgsi Siberisse mineku plaaniga. Lõputu vadina vahele jõuab Proua aga märgata nii nihutatud rahakapi võtit kui minki toatüdruku põskedel – praktiline, mitte luksusesse sündinud, vaid sinna nutikalt teed rajanud vaim tungib läbi tema ümber valitsevats illusioonist. Kas Proua jätab tee joomata, sest see on tühine võrreldes Härraga kohtumisega või selle pärast, et selle koha peal pidi kokkuleppeliselt mäng lõppema, jääb iga vaataja otsustada. Enne veel, kui mäng päriselt lõppeb, võtab ulm üle reaalsuse ja kolm naist kastetakse(õigupoolest minestavad) vanni kui ristimisbasseini.

Lavastaja on materjali puudutavates intervjuudes rääkinud seisuslikust ebavõrdsusest ning soovide ja tegelikkuse lahknevusest. Minu jaoks jääb lavastuses märksõnadena kõlama mäng ja patoloogia: põnevus ja erutus kehastuda kellekski teiseks ning fantaasiatesse ära eksimise saatuslikkus, vaimne ja intellektuaalne sadomasohhistlik mäng võimu nimel. Ja nagu Toompere lubab: nalja saab ka – hõrku must, küünelakist (või verest) plekilist mõrkjat huumorit.

J. Genet “Toatüdrukud”.

Lavastaja Hendrik Toompere jr. Kunstnik Ervin Õunapuu. Osades Ülle Lichfeldt, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema.

Esietendus 5. juuni 2009.

Nähtud 18. juuni 2010.

Published in: on 20. juuni 2010 at 23:03  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/06/20/hullus-kolmele-ehk-sensuaalsed-mangud-surmaga/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: