villa või vaimuhaigla?

Harold Pinteri “Eikellegimaa” lavastamist Rakveres on nimetatud mõtteliseks järjeks samas lavale jõudnud “Majahoidjale” ja kui väga tahta, siis sarnasusi tõesti leiab: mees, kes tuleb ühte majja ega taha sealt enam ära minna, mõnevõrra kaugema paralleeline kaks kahepalgelist sekeldavat tegelaskuju, kellesarnaseid mujal Pinteri loomingus kohata võib. Mida ei ole, on algus ja lõpp, kõike muud on: natuke absurdi, poeesiat ja sarkasmi ja haaravaid rollilahendusi.

Kunstnik Maret Kukkur on lavale kujundanud toa. Tervikliku, soliidse, stabiilse – seinabraad, tahveldised, esinduslik alkoholiriiul, sametkardinad. Kõik selles ruumis räägib jteatavast õukusest ja traditsioonilisusest, mugavusearmastusest ja estetismist. Alkohol ja raamatud, pakud kardinad akna ees – eskapism. See on suletud ruum ja suletud maailm. Pinter on tuba nimetanud isiksuse turviseks – kiiresti muutuvas maailmas on tuba inimese viimane kindlus ja kants, millest kõik sisse tungiva irratsionaalsuse ja muutumise märgid püütakse eemal hoida. Pinteri toa-kontseptsioon annab võtme nii tegelaskujude kui kujunduse mõistmiseks. Suurel laval pelgalt tooli ja lauaga vajalikku suletuse ja endassepööratuse muljet saavutada on komplitseeritud. Vajalik mälestav-unelev, samas pingestatud meeleolu kipuks ilmselt igas suunas laiali vajuma või nõuaks selle hoidmine näitlejatelt mitmekordset pingutust. Neil tegelaskujudel peab olema konkreetsem ruum, kus toimetada, mateeria, mis nende maailma raami moodustaks – muidu ei ole see enam Pinteri maailm, vaid näiteks Kõivu oma (mõttelise ja reaalse ruumi relatiivsus).Väikeses intiimses saalis kannataks ehk vineerinäolistest seintest siiski loobuda, pigem valguse ja rekvisiitidega kindlustuba visandades, sellele vajalikku luksuslikult sumbunud, mälestuskujudest tiinet atmosfääri kujundada. Pinteri kontseptsioon küll õigustab kunstniku valikuid, aga päriselt neid “papist seinu” (mitte et neil otseselt midagi viga oleks – isegi ei kõigu reetlikult) õigeks mõistma ei sunni seegi.

Ruumi on ikka peetud üksjagu oma elaniku portreeks-peegelduseks. Eksklusiivne alkohol ja soliidne raamaturiiul häälestavad vaatajat kohtumiseks toa omanikuga. Hirst – omal ajal edukas ja jõukas, aga tänaseks vaimus vana ja väsinud kirjanik – ilmub lavale. Toomas Suuman on talle andnud laiad enesekindlad liigutused, mis varjavad tõsiasja, et peenmotoorika kipub vanahärrat juba alt vedama. Žestides ja kehakeeles on samaaegselt nii eneseväärikat kindlust kui abitust ja aastakümnetega harjumuseks saanud väikesi sundliigutusi. Silmavaade kõigud poisikeselikust ulakast sädelusest vesise eemalolekuni, milles silm hakkab mineviku varjukujusid nägema selgemini kui elavaid inimesi. Just sellel eikellegimaal – füüsilise kehana siin, mõtete ja vaimuga mineviku ja mälestuste maailmas – viibib Hirst suure osa esimesest vaatusest. Abiks on talle seejuures alkohol – korraga vaba valik juua, teisalt hädavajalik abivahend, et mälestustemaailma kiiremini ja lähemale tuua. Alkohol aitab Eikellegimaale ja sinna tunneb Hirst end kuuluvat juba rohkem kui siinpoolsusesse. Teises vaatuses on tas elavust, elusust ja eluga haakumist rohkem. Oma armuvallutustega Spooneri ees kelkimine mõjub korraga noorukiliku ulakuse ja ülbusena, teisalt peegeldub selles selge rõõm, et midagi elavat ja elusat veel meeles on, siiras rõõm mäletamisest. Et naisvallutused on osa tema mineviku eduloost ja minevik on ainus, mis talle veel jäänud on, siis vajab ta taaskinnitust oma mineviku vastupandamatusele ja edukusele. Spooneri (Volli Käro) tagasihoidlikult mainitud afäärid kipuvad kõigutama Hirsti mälestust enda vaimustusväärsusest ja võluvusest ning see mineviku alustalade raputamine muudab tema esialgu edvistav-lustliku olemise järsuks ja pingestatuks. Võimu võtavad kompleksid.

Volli Käro kehastab Spoonerit, kelle suurim hirm on muutuda tähelepanuväärseks, sümpaatseks, enda vastu huvi äratada. Selle otseses ja metafoorses tähenduses halli, kulunud ja kasina kesta varjus on aga karakter, kes suudab veel unistada ja endale seda tunnistades – või pigem mitte -, püüdelb kõiges oma tegevuses heakskiidu ja kiindumuse äratamise poole. Spooner unistab artiklitest ja uuest loomingulisest palangust (ennast selles küll tagasihoidlikult assistendi kohale positsioneerides), on enda ümber koondanud väikese sõbraliku noortest luulehuvilistest koosneva seltskonna. Vaid oma kunagist väikest afääri Hirsti omale vastu säädes ilmub ta olekusse ja väljendusviisi jõulisem, enesekindlam ja -kesksem noot, et samas kohe kaduda, kui tõstatuvad loomingu- ja elukvaliteedi küsimused. Spooneris on kaugelearenenud teenirimentaliteet: tal on vaja kedagi, keda ümbritseda ja ümmardada, kelle poole alt üles vaadata; abiks olemises, abi kaudu vajalik olemises väljendub tema identiteet.

Briggs (Eduard Salmistu) ja Foster (Margus Grosnõi) asetatakse kord teenijarahva positsioonidele, kord paistab tegelik võim ja otsustusõigus selles Eikellegimaaga ühispiiri omavas toas hoopiski just neile kuuluvat. Kõige konkreetsem tegelaskuju ses loos on Briggs – kõige rohkem jalad maas reaalne inimene käesolevas hetkes. Võib-olla on selline mulje osaliselt tingitud Eduard Salmistu mängulaadist – ei ole sel teiste näitlejate mängule omast absurdihõnguga metafüüsilisuse mekki küljes. See viimane pole mõeldud kriitilise kommentaarina, vastupidi, avab karakteri olemuse ja näitleja mängulaadi kaudu loo tõlgendamiseks veel ühe võimaluse, millest paar mõtet edaspidi.

Margus Grosnõi Fosterit vaadates tekib mul küsimus, kas ta tegelikult üldse on kunagi käinud ja näinud seda Aasiat ja selle tüdrukuid millest/kellest ta nii palavikuliselt kõneleb ja igatseb. Karmi käega kaitseb ta maailma ja maailmakorda, milles temal on mälestused Aasiast ja unistused sinna naasmisest, iga väiksem muudatus Toas valitsevas korras seaks tema mälestused ja unistused ohtu.

Psühholoogilise realismi võtmes mängitud “Eikellegimaa” on huvitav just osalt just selle tõttu, et absurdihõngulise loo ja realistliku mängulaadi koostoimes tekkib veel üks tähendusväli – küsimus kohast. Mis koht see on, kus tegutsevad alkohoolikust literaat, ennastunustamiseni kohanduv kirjanik ja kaks lõpuni defineerimatut olemusega tegelast? Räägitakse kohtumisest kõrtsis ja toa ning maja kuulumisest Hirstile. Briggsi ja Fosteri elullähedus ja kohati vastuoluline käitumine võimaldavad sündmuspaika tõlgendada miks mitte ka vaimuhaigla või hooldekoduna – on kaks meest, kes arvavad, et nad on olnud kirjanikud (või on seda tõesti ka olnud) ja see tuba ja maailm, mida me vaatajatena näeme, on nende kujutlusvõime vili, nende hääbuva vaimu fantaasia poolt loodud illusoorne kuvand neid ümbritsevast keskkonnast: rohtudest on saanud alkohol, hommikupudrust ja piimast munapuder šampanjaga, sanitaridest teener ja assistent Briggs ja Foster. Pinteri etendamine absurdi võtmes oleks kahtlemata žanrilises kooskõlast näidendiga, aga praegune žanreid ja laade segav lähenemine – olgu teadlik või tahmatu – on minu meelest intrigeerivam ja mitmetasandilisem.

Harold Pinter

“Eikellegimaa”

Lavastaja Peeter Raudsepp. Kunstnik Maret Kukkur. Osades: Toomas Suuman, Volli Käro, Eduard Salmistu, Margus Grosnõi (või Johannes Veski).

Esietendus 9. aprill 2010.

Nähtud gastrolletendusel Draamateatri saalis 17. mail 2010.

Published in: on 19. mai 2010 at 19:37  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/05/19/villa-voi-vaimuhaigla/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: