üks maja seisab keset südalinna

Mis saab, kui sakslased kutsuvad venelased endale Eestisse teatrit ehitama? Loo sellest on kokku kirjutanud ei keegi teine kui Andrus Kivirähk ja Merle Karusoo käe all valminud lavastusega tähistatakse Draamateatri ja teatrimaja sünnipäevi.

“Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…” jätkab mõnes mõttes Kiviräha Eesti, eestluse ja identiteetide teemaliste näidendite rida. Teisalt on see muidugi väga konkreetne juhunäidend (tähenduses mingi konkreetse juhtumi puhul – nagu juhuluule). Seekordne lähenemine eestlase kuvandile ja käitumisstereotüübile on aga mõneti helgem, kergem ja lustlikum. Kui “Eesti matus” on minu meelest kohati lootusetu ja oma huumoris hingekriipivalt terav, siis “Vassiljev ja Bubõr” näeb eestluse ja eestlaste kultuuri minevikku läbi sõbraliku muige. Kergelt ripsutab näidend tiiba ka pseudoajaloolise ilukirjandusega, samas distantseerudes järsult sellele žanrile omasest tõele pretendeerimisest. Ette antud tegelaste ja käitumismallide baasilt loob Kivirähk lustaka fantaasia, kus kõik on natuke utreeritud – lõppude lõpuks räägime me ju teatrist – kõik on seal võimalik. Lähtekohaks ei ole olnud mitte arhitektideduo monograafia, vaid Juhan Viidingu luuletus “See kaunis maja”ja rohkem kui ajaloolist tõde on näidendis-lavastuses viiteid kirjandusklassikale ja olukordade tabavust.

Võib vaielda, kas lavastuskunstnikul võib/peab olema oma käekiri, aga selge on, et mõned kujundused kohe karjuvad oma looja nime. Nii näiteks saab enamiku natuke kolikambrit või pööningut meenutavate armsate ajahambast puretud kujunduste puhul kindle olla, et need on Pille Jänese looming. Ja need õnnestuvad tal tõeliselt hästi! Hoolimata natuke sarnasest meeleolust lähtuvad kujundused erinevalt pinnalt ja efekt saavutatakse samuti erinevate võtetega. “Vassiljevis ja Bubõris” kohtuvad biidermeier ja juugend nii mõttelaadi kui tarbekunsti tasandil. Korduvalt paneb muigama baltisaksa peretütre fraas sellest, et neidudele kohane tegevus on luigekeste tikkimine – “Vähem mõelda, rohkem tikkida” kandis pealkirja pressiteade, mille Balti biidermeieri näitust avades välja saatsime 🙂 Huvitav, kas peaks Kivirähale teada andma, et baltisakslaste mentaliteedi sõnastasime tikkimise kaudu meie esimesena 😛 Kuna kohtusin Pillega just selle lavastuse prooviperioodil ja sai natuke vesteldud antud kujunduse valmimisest, siis jälgisin teatavaid probleemkohti seda suurema huviga. Huvitav, millest need kapid siis lõpuks tehti, mida näitlejad esialgses materjalis liigutada ei jaksanud?

Teatud elemendid lavastustes suudavad minu jaoks probleemiks muutuda – video on enamasti üks neist. Ma võin aru saada, et moodsa videotehnoloogiaga luuakse sild vana teatrihoone (pseudo)ajaloo ja konkreetse 2010AD etenduseõhtu vahel. Enamik nägusid montaažis on samuti teatriajaloo kirjandusest väga hästi tuttavad. Jääb siiski mulje, et lavastaja pole julenud lõpetada kolme pirukaid mugiva näitlejaga laval, vaid on otsitud mingit suurejoonelist finaali ja selleks lavastuse lõppu video-hommage. On väga sümpaatne mõelda, et pikalt üürimaju projekteerinud duo vabanenud vaim sai teatris end väljendada ja hõljub selles hoones läbi aastakümnete, aga seda näidendi seisukohalt loogilist tõlgendust – arhitektide läbi ajaloo kohalolu teatri tegemistes – video ei toeta.

Ivo Uukkivi mängitud Bubõr ja Tiit Suka Vassiljev täiendavad teineteist võluvalt: esimeses on tšehhovlikke jooni, teine elurõõmsa võrgutajana oleks otsekui hussaar Puškini või Gogoli loomingust. Eksistentsiaalne ja joviaalne. Etenduse kulgedes kujuneb aga hoopis nii, et oma rollis palju elujõulisemaks ja energilisemaks muutub Uukkivi. See on küll puhas illusioon, aga paaril korral Uukkivi vaadates on mul tunne, et rolli ja näitleja enese piirjooned on ähmastunud, et laval tormabki ringi mees, kes ennast Bubõriks peab (nii nagu Liiv end Poola kuningaks pidas, täies siiruses). Üldse paistab Uukkivi etenduses rohkem sees olevat, materjali palju intensiivsemalt läbi elavat-mängivat. Teine, kes laval mõnuga oma asja ajab on Raimo Pass Ennusid kehastamas. Näitlejate koosseis on tugev ja kõlab väga hästi kokku. Vist küll esimest korda naudin Kersti Heinloo mängu – need karikeeritud ülipeened daamed sobivad talle suurepäraselt oma “sädeleva” naeru ja õpitud kombekusega. Ja muidugi Märt Avandi Siegfriedina – lavastus kaotaks pool oma võlust, kui poleks seda peaaegu sõnatut kahvatut romantilist tundlejat.

Sakslased saavad lavastuses oluliselt rohkem tögada, kui natuke eksinud ja hämmingus venelased. Vene arhitektid, kelle eestlased otsemaid omaks võtavad ja sahvrisse paremaid palasid mugima viivad, on kujutatud igati sümpaatsete “valgustatud” persoonidena. Baltisakslasi hellitatud pole: nad on vanameelsed, kitsarinnalised ja ülbed, aga natuke liigagi üheplaaniliselt kujutatud. Mülleri väljendatud viha eestlaste suhtes, kes on röövinud vorstide särina ja endiste aegade mõnusa jõudeelu, oli pärast 1905, aga muidugi veel enam pärast 1917. aastat levinud, aga sama valdav oli ka siiras hämming, täielik naiivne arusaamatus, et mis inimesed need on, kes nüüd üles tõusnud on – omaeluloolise kirjanduse põhjal oli just see üllatusmoment tugevamgi kui viha, sest baltisakslaste jaoks maarahvast rahvana, teadvuslike olenditena samahästi kui ei eksisteerinud. Ajalooline tõde pole “Vassiljevi ja Bubõri” juures küll üldse oluline ja omajagu romantilist ja naiivset meelelaadi toob loosse Mülleri poja Siegriedi kuju, aga selle vaimulaadi tahu sisse toomine karakteritesse toonuks olustikukujutusse veelgi enam värvi.

Ootamatult hästi mõjub Merle Palmiste Vassiljevi kolme kallikese rollides – kolm väga erinäolist, aga tõelise vene hingega naist. Palmiste koomikataju on siinkohal väga paigas, nendesse kergelt groteski pööratud karakteritesse sobib tema muidu pisut hinge mattev teatraalsus suurepäraselt.

Aga lavastus on väga vahva. Lugu on lustlik ja näitlejatööd vahvad nii et peaks meeldima ka kõigile neile, kelle jaoks Balti tragöödia ja Vene arhitektid suurt midagi ei tähenda. Igatahes julgen soovitada.

Andrus Kivirähk “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”

Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes, helilooja Urmas Lattikas, valguskunstnik Priidu Adlas, video Taavi Varm.

Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Elina Reinold, Raimo Pass.

Esietendus 25. aprillil 2010. Nähtud etendus 8. mai 2010.

Published in: on 13. mai 2010 at 16:50  Lisa kommentaar