sinu usk ja sinu argipäev

“Homme näeme” Tallinna Linnateatris 6. mail 2010.

Lavastaja Priit Võigemast. Dramaturg Maria Lee Liivak. Kunstnik Mihkel Ehala.

Mängivad: Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor, Mart Toome.

Sketside ja pildikestena tuuakse publiku ette stseene ühest inimelust, sellisest keskmisest (nii kahtlase väärtusega, kui see määratlus ka oleks): on üle mitmekümne aasta kohtuvad koolikaaslased, on tänitav naine, on klatšiv (töö)kollektiiv, frustreeritud ropu suuga mees, lastevanemate koosolek. Seda viimast vaatavad ilmselt täiesti erineva pilguga lapsevanemad ja vabad-vallalised nagu mina. Ma saan aru, et koolikiusamine on probleem ja äärmuslikel juhtudel võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed, aga Allan Noormetsa ja Andres Raagi võrratu mäng lihtsalt toob naeru suule. Ja olgem ausad: suurem osa meist on kiusamisega mõnes vormis kokku puutunud. Võib ju kriitiliselt öelda, et sellepärast meil ongi selline ühiskond (ja laduda letti kõik, mis valesti on), aga suurem osa inimesi on siiski üsna normaalseteks (jälle üks võrratult suhteline termin) kujunenud ka sellistes oludes.

Lavastuslikult ja näitlejatöödelt üks vahvamaid oli klatsimis-stseen. Kahes viimases Linnateatris nähtud lavastuses on korduste ja emotsionaalsuse erineva tasemega mängitud (“Keskööpäike” ja nüüd “Homme näeme”). Mulle just nee dkordused meeldisid – kuidas mesisest imestusest ja uudishimutsemisest võib saada rämehäälne hüsteeritsemine. Siirast lustlikku äratundmisrõõmu pakkusid meeste kirjeldused oma naistest teemadel poes käimine ja käekoti sisu 😀 Armas ja nukker on lavastuse lõpustseen: natuke võõrdunud ja rutiini langenud abielupaar pingil istumas, kumbi natuke omades mõtetes ja unistustes, aga pilgud ühes suunas – öeldakse ju, et tähtis pole vaadata mitte teineteisele otsa, vaid ühes suunas, nii et ehk on nendegi jaosk veel kõik hästi ja võimalik.

Minu isiklik lemmikstseen oli kiiskavvalge jope omanikust mehe ja tema näägutava naisega. Mul oli Andres Raagi tegelaskujust nii kohutavalt kahju (täielik kanaema instinkt :P). Seda, kuidas pisiasjast keerutatakse üles olemuslik probleemipundar, peetakse vist iginaiselikuks käitumiseks. Piret Kalda läks nimetatud stseenis päris hoogu, kohe mingi teatraalne säde tuli silma (teistsugune kui muidu mängides) ja Raag muutus nagu järjest hapramaks seal tema kõrval pargipingil.

Väga tahaks kiita muusikalist kujundust, mis ühendab mõnusalt tuttavaid nostalgilisi meloodiaid lastesaadetets Dagöni. Dagö “Hiired tuules” annab lõpustseenile ülejäänud lavastusest sügavmõttelisema ja lüürilisema alatooni. Mihkel Ehala lavakujundus on minimalistlik, aga optimaalne selle loo mängimiseks. Ühtaegu pargi ja ootesaalidega seostuvad pingid lasevad kujundust mitmeti tõlgendada: pargis istumine ja inimeste vaatamine kui soovituslik tegevus, aja maha võtmine või elu kui ootesaal, pidev parema rahulikuma, selgema ootamine. Kõnekas on ju seegi, kuidas klassivennad pingil istet võtavad: näiliselt teineteisest huvitatud, aga poolteist meetrit vahet; või abielupaar lavastuse lõpus, kes istuvad küll lähestiku, aga väike vahe kindlalt vahel.

Kui “Hecuba” raami või selgroo moodustas ühe näitleja elu päeva jooksul, siis teatav raam, ehkki hõredam, on “Homme näeme”-s: Margus Tabori kehastatav Mees, kes hommikul kohtab koolivenda ja õhtul jõuab kingitusega õpetajast Naise juurde. Mingil kummalisel kombel tundub mulle praegu tagasi mõeldes, et lavastajakätt oli “Hecubas” isegi rohkem. “Hommes” on tervik küll kuidagi ühtlasem, aga samas vajanuks mõnigi pilt lavastaja konkreetset kärpivat kätt. “Hecuba” 30-aastaste uljus ja “Homme” 40-50-ste argipäisus pole ka päriselt võrreldavad, aga “Hecubas” oli lavastuslikus mõttes tempo rohkem paigas. “Homme” tundub nii kenasti kokku kõlavat mitte lavastaja töö tugevusest, vaid suurepärastest suurte kogemustega näitlejatest tulenevalt.

Selliste nö omaelulooliste ja igapäevaeluliste lugude puhul tekib mul mõningaid küsimusi. Järgnev ei puuduta nii otseselt “Homme näeme” lavastust – ehkki ka seda – , kui sadu ja tuhandeid igapäevast elu ja sotsiaalset tegelikkust (kõver)peegeldavaid raamatuid, filme jm, mis näitavad elu halenaljakas võtmes (mida see sageli ongi) ja sageli ahistavana (mida see olla ei pruugi), suruvad peale veendumust, et “tavalist” elu elades ei ole võimalik õnnelik olla, et kindlasti tuleb otsida midagi suurt ja maailma muutvat. Kas on tõesti võimatu uskuda, et režiim üles-kontorisse tööle-8-10tundi tööd-pood/meelelahutus-uni võiks kellelegi rahuldust pakkuda? No igatahes siin on üks inimene, kellele meeldib tema 8.30-17.00 kontoritöö (ja aeg-ajalt ületunnid). Mu töö seisneb suhtlemises ja see tuleb mul hästi välja. Ja asjad, mis mul hästi välja tulevad, teevad mind õnnelikuks. Ergo – mu töö teeb mind õnnelikuks. Ma mõistan täiesti, et on inimesi, kellele selline töö ei sobiks ja keda see frustreeriks, aga sama moodi on inimesi, kellele see sobib – kellele sobib kokku leppida, läbi rääkida, käia ja korraldada, ümber korraldada, rääkida, meilida, veenda ja vahendada. On vähemalt 1 asi maailmas, mis mul hästi välja tuleb (muidugi on neid veel) ja mulle sobib ja samas tuleb keegi kusagil kultuurinähtuste (filmid, etendused) kaudu mulle ütlema, et ma nagu ei tohiks sellega rahul olla, peaksin otsima ja ihkama midagi muud; unistuslikku, absrtaktsetki.

Pidev kiirustamine ja “aega üldse ei ole” mentaliteet tuleb paljuski inimese ajakasutamise ebaefektiivsusest. Olen ise seda postitust kirjutades tsüklis, kus suurprojekti lävel tuleb teha ületunde ja päeva jooksul karjuva vajaduseta töölaua tagant ei tõuse ja telefonist lahti ei lase. Aga sellel fastforward tegutsemisel on reaalne tulemus, palju reaalsem kui kõigil neil esseedel, mida ülikoolis vorpisin ja mille õppejõud ilmselt lugemata alumisse sahtlisse lükkasid (lävendipõhine haridus nagu meil on).  Maailma parandada ei ole vaja, küll on vaja välismaisele külalisele Tallinnas hotellikohta ja õhtusööki – need on reaalsed vajadused ja neile on reaalsed lahendused. Läbi suhtlemise.

Ma suudaksin ilmselt iga oma klassikaaslasega arendada kohvitassi taga poolteist tundi viisakat vestlust, aga ei saa öelda, et ma kõigist neist kuigi huvitatud oleksin. Olen ise kümneid kordi visanud õhku lauset “Helistame!” ja loomulikult kaheksal juhul kümnest mitte helistanud. Aga nende inimeste jaoks, keda ma TÕESTI näha tahan ja kellest tõesti kuulda, nende jaoks leiab aega. See võib juhtuda kord poole aasta sees, aga see juhtub alati. Ja kui omakorda mulle öeldakse, et praegu on jube kiire periood, siis hiljemalt ülejärgmiseks nädalaks suudan ma endale kellaajalise täpsusega kohtumisaja välja rääkida 😉

Published in: on 6. mai 2010 at 22:48  Lisa kommentaar