silmad säravad. elu kutsub.

Ei taha ega saa kuidagi nõustuda siin-seal kõlanud arvamustega, et lavaka XXIV lennu noored ja nende juhendaja Hendrik Toompere jr Tom Stoppardi “Arkaadia” lavale tuua võttes liiga suure ja läbinärimatu tüki on hammustanud. Vastupidi – keeruline materjal värskes noores esituses on oluliselt paremini õnnestunud, kui näiteks Toompere käe all hiljuti professionaalsete näitlejatega lavale toodud draamaklassika. Möödalaskmisi leidub muidugi ka, nii lavastusliku kui näitlejatehnilise poole pealt, aga kogumulje on väga positiivne: täitsa päris näitlejad ja päris teater juba.

On see nüüd hea või halb, aga kunstnik Jaanus Laagriküllil paistab olevat välja kujunenud üsna kindel äratuntav käekiri, eriti krestomaatiliste ja klassikalisemate materjalide puhul. On väga sümpaatne, et historitsistliku (pseudo)romantilise intiimsuse loomise asemel on lähtutud “Mehr Licht” printsiibist: suured värviliste tahveldistega aknad/verandauksed, tohutu avar sinavus. Mu teatrikaaslane toob välja huvitava seose, mille peale ise pole tulnudki: kui dekoratsioonid on kõrged, ulatuvad lavaaugu laeni ja täidavad lavaruumi ära, siis tundub ka kaugemal istudes, et oled selle loo sees; napp ja väiksemõõtmeline kujundus võimendab distanti lava(maailma) ja saali kaugemate nurkade vahel veelgi (mitte et meil sellega teises reas istudes muret oleks olnud). Valgust võinuks ehk aktsentide (ajastuliste ja personaalsete) loomiseks julgemalt kasutada. Üsna turvaline valik on tehtud ka muusikalises kujunduses: kohati küll ärritav ja ekspressiivne helitaust on etteaimatav ja liiga üks-üheses seoses tekstiga, muusika ei loo lisadimensiooni, lisaväärtust, vaid toimib pelgalt teksti helikeelelise parallelse kordusena. Ei häälesta nähtava stseeni lainele, pigem kohati tekitab küsimuse, et kas te peate publikut lihtsameelseks – ta saab ka ilma selle halavaendelise kõminatagi aru, et tema ees avaneb pingeline stseen.

Üks juba peaaegu klišeeks saanud võte on tantsitada tegelaskujud läbi elu, surma ja ajastute. On see ju kasutamist leidnud Linnateatri lavastustes “Isad ja pojad” ja “Ma armastasin sakslast”, nüüd siis “Arkaadias” ja kindlasti veel mitmel pool mujal. Mulle igatahes väga meeldib see “elutants”. Ja selleks, et ohtrat kordamist leida ja klišeeks saada, peab üks motiiv tegelikult ja päriselt ja tõesti toimima. Näidendi teksti ma lugenud ei ole ega ole seega kursis, kui palju võimalusi seal kahele ajastule kohtumiseks ja lõikumiseks antakse. Ise oodanuksin, et neid lõikumispunkte, ajaloost, aga miks mitte ka tulevikust teadlikuks saamise momente oleks rohkem olnud; selliseid väikseid momente, kus kõikide aegade võimalik samaaegsus oleks ilmekamalt välja joonistunud. Ma ei tea, kas tekst iseenesest selliseid ajalisi vimkasid soosinud oleks, aga mulle meeldinuks, kui Septimusele jäänuks pihku mingi 21. sajandi vidin või Hannah ja Nightingale’i vahelt lipsanud läbi ülemteener. See, kas tegelased omakorda ise pidanuks nähtustele tähelepanu pöörama, on juba kontseptuaalne lavastuslik küsimus, aga juba ainuüksi visuaalselt oleks see vaataja jaoks vaimuka ja huvitavana mõjunud (kas või efekt efekti pärast).

Diktsiooniga on natuke kobistamist. Väiksemaid ebakindlusi ja improsid väljenduses tuli ette vist küll kõigil, tihe ja tempokas tekst ei jõudnud kahjuks igal hetkel puhtalt ja arusaadavalt saali – sõnalõpud läksid kaduma, kiirustamisest tekkis häälikueksimusi. Mis puutub teksti mõtte mängimise, mis samuti kommentaarides kritiseerimist leidnud, siis minu meelest said peaosalised sellega väga hästi hakkama (teksti tunnetamine on näitlejati erinev nagunii).

Selles seltskonnas on mõned päris valmis näitlejad: Mait Joorits, Sandra Üksküla Uusberg, Kertu Moppel. Kõige parema tekstitajuga jäi silma just Joorits – mõnusa muhelusega tõi kuuldavale kalambuuridest ja aforismidest tiinet teksti neid kõige mürgisemaid fraase väga diskreetselt rõhutades. Kahju, et kõik lavapartnerid tema esitusega sammu ei suutnud pidada ja Septimus Hodge’i mõnigi kalambuur seetõttu üksi õhku rippuma jäi, et vastasmängija sellega suhestuda, sellele reageerida ei suutnud. Ma pole näinud selle lennu teisi lavastusi ega oma seega võrdlusmomenti, kes milliseid rolle teinud on, aga Joorits tundub olevat näitleja, keda lavastajatel võib tekkida kiusatus üleekspluateerida kurva kuju rüütlite rollides – vähemalt Hodge’i kuvand annab põhjust nii arvata.

Sandra Üksküla Uusbergi olen laval juba näinud ja alati väga vaimustuses olnud. Leedi Croomis võinuks olla ehk veidi enam sädelevat pealiskaudsust, plus nonchallante ja natuke enam puhast trotsi (näiteks kirja kättesaamise stseenis). Mõeldes Linnateatri “Arkaadia” peale – mis oli muidugi hoopis teises võtmes lavastus -, milles leedi Croomi mängis Ene Järvis, olen rõõmus, et Sandra karakterile jäeti palju nooruslikku ja kelmikat mänguruumi ja vabadust, ei üritatud talle leedilikku raugust külge pookida.

Kolmas, kes mu sellel etendusel ära võlus, oli Kertu Moppel Hannah Jarvise osas. Tema vahetus, mitte-teatraalsus ka emotsionaalsemates stseenides, orgaaniline sobivus rolli ja lavale avaldasid muljet. Mul on naisnäitlejategapidevalt mingi probleeme – suurem osa neist tunduvad mulle laval ebakohaselt hüsteerilised. Moppel suudab mängida nii nagu ta ei mängikski, vaid lihtsalt oleks.

Liis Haab Thomasina Coverly rollis on ilus nagu ingel. Väga vahvalt kehastab ta 13-aastast tüdrukunähvitsat – ikka veel laps, kellele lubatud rohkem vallatusi ja vabadusi kui noortele naistele, samas on tajuda tärkavat naiselikkust. Thomasina karakteris puudub edvistav pseudosiivsus, tema küsimused on siiralt uudishimulikud ja õige natuke üleannetud, sest ju ta aimab, et pärib millegi kohta, mida talle parema meelega ei selgitataks. Hiljem, peaaegu 17-aastase neiuna on kauni-süütu-tütarlapse-stamp palju kergem tekkima ja näitlejanna kõnemaneer võimendab kipub seda tüüpilist tütarlapselikkust võimendama.

Väga muheda rolli ülemteener Jellaby’na teeb Mikk Jürjens. See on üks neist hetkedest, kus ütlus, et väikseid rolle pole olemas, on 110% tõsi. Purujommis teenri tuterdamine on lahendatud igati maitsekalt ja muheda humoorikusega, midagi pole üle pakutud.

Väiksemate ja suuremate õnnestumiste ja ebaõnnestumist üle valitseb “Arkaadia” lavastuses üks suur kõikehõlmav positiivne aspekt, mis paneb andestama ka kaotsi läinud teksti ja mõne kobava rollilahenduse – see on mängulust – teatrit käivitav jõud (Pedajase sõnade kohaselt). Elu kutse –  Toompere sõnade kohaselt. Ja neid noori elu laval kutsub. See on koht, kus nad peavad olema.

Tom Stoppard “Arkaadia”

Lavastaja Hendrik Toompere jr. Kunstnik Jaanus Laagriküll. Muusikaline kujundus Andreas W. Valguskujundus Martin Makarevitš.

Osades: Liis Haab (Thomasina Coverly), Mait Joorits (Septimus Hodge), Mikk Jürjens (Jellaby), Kristjan Üksküla (Ezra Chater), Roland Laos (Richard Noakes), Sandra Üksküla Uusberg (leedi Croom), Lauri Kaldoja (kapten Brice), Kertu Moppel (Hannah Jarvis), Liisa Pulk (Chloe Coverly), Marko Leht (Bernard Nightingale), Mihkel Tikerpalu (Valentine Coverly), Artur Tedremägi (Gus Coverly), Jüri Tiidus (Augustus Coverly)

Nähtud Vene Teatris 3. mail 2010.

Published in: on 5. mai 2010 at 20:51  2 kommentaari