võib-olla ma olen loll, aga mulle meeldib (fraas etendusest)

viisviisviisviisviisviisviisviisviis

rõõmrõõmrõõmrõõmrõõmrõõm

kuuskuuskuuskuuskuuskuuskuus

Tallinna Linnateater on võtnud 20. sajandi modernistliku teatriuuenduse ja  toonud selle lavale 21. sajandi postmodernistlikus kultuuriruumis. Tulemus, erinevalt Cabaret Voltaire’i eeskavadest, vaevalt et kedagi Põrgulava saalist šokeeritult ja solvatult lahkuma sunnib. Aga äge on küll 😀

Eesti kultuurimaastiku kitsust arvestades ei olegi ehk väga üllatav, et 20. sajandi alguse intelligents – laia profiiliga nagu paljud selle liikmed olid –  võttis sõna väga erinevate elu- ja kultuurinähtuste kohta. Et päevakorras oli muu hulgas ka teatri vabastamine literatuursusest, kujuneski üksjagu kurioosne olukord, kus kirjanduslikkuse vähendamist teatris taotles justkui kirjanikkond ise (Noor-Eesti). Otseselt ekspressionistlikku teatrit noor-eestlased siiski programmiliselt ei propageerinud: enne vajas parandamist ja kaasajastamist traditsiooniline teatrikeel. Nii üldised teatriteoreetilised arutlused kui konkreetsemad lavastustest lähtuvad arvamusavaldused on koondatud „Teatri-raamatusse“ (1913/ faksiimile 2002). Seejuures on omajagu kummastav, et rääkides eesti lavadele sobivast repertuaarist ja näitekirjanduse kehvast (et mitte öelda olematust) seisust, Noor-Eesti tuumik ise näitekirjandust arendama ei kippunud.

Ekspressionistlikud katsetused seostuvad ikka põhiliselt Hommikteatri ja August (Aggio) Bachmanni nimega: trupi juhina ja ideoloogina oli ta kahtlemata oma taotlustes kõige programmilisem. Uut laadi katsetasid teataval määral siiski ka suured repertuaariteatrid, rakendades ekspressionistliku laadi üksikuid elemente.

Natuke lööb ikka traditsioonilise psühholoogilise repertuaariteatri olemus läbi etenduses „Keskööpäike“ (ega seda sissejuurdunud ettevalmistust täielikult eirata pole ilmselt olnud ka eesmärk omaette). Ekspressionistliku teatriuuenduse üks keskseid ideid oli pöörduda ära harjumuspärasest psühholoogilisest sisseelamisest või nihutada oluliselt selle väljendusi/ väljundeid, kasutades selleks sageli ka veel traditsioonilise näitlejaettevalmistuseta inimesi. Läbinisti subjektiivne maailmanägemus ei eeldanud välja kujundatud ja läbi tunnetatud karakterite olemasolu, soositi just tihedat, emotsionaalset fragmentaarsust. Kõige tugevamalt lööb psühholoogilisus läbi Rain Simmuli esitusest, samas suudab ta pakkuda ka ühe kõige võrratumalt nihkes tegelaskuju üldse – nimelt kohvikustseenis. Ajalised jõnksud, hüpped, kordused leiavad humoorika väljenduse Indrek Ojari tegelases, kes räägib nagu katkine grammofon. Kiirkõnest ja järskudest tempovahetustest tingitult tuleb kõigil näitlejatel ette väikesi lapsusi teksti esitamisel, aga üldmuljet need ei riku.

Väga muhe oli setokeelse „Hamleti“ kasutamine. Tuttav emakeele õpetaja kurdab vaheajal, et mitte midagi ei saanud aru. Mina jälle ütleksin, et Veiko Tubin räägib väga puhast, „õpetatud“ seto keelt, väga ilus ja kerge kuulata. On oksüümorone, onomatopoeesiat ja ekspressiivseid karjatusi, kasutatakse E. A. Poe, A. Tassa, F. Tuglase jt tekste. Paari püstolilasuga võetakse kokku näitekirjanduse krestomaatilisemad teosed. Ütlen vaheajal välja mõtte, et ilma teatriajaloolist tausta teadmata on seda etendust keeruline ja vähemõttekas vaadata. Tegelikult kehtib see arvamus rohkem teise vaatuse kohta – on hea natuke teatriajalugu tunda, et saada aru miks laval just neid asju tehakse, esimene vaatus kannab oma efektsuses ka ilma teoreetilise pagasita. Päevalehe veergudel on kiidetud Helene Vannari esitust, mis ka minu külastatud etendusel naerutas publikut pisarate ja aplausini. Ise hindan kõige kõrgemalt Külli Teetamme Ettekandjat kohvikustseenis, nii monoloogi kui marionetiliku liikumise eest: tema habras kogu ja tugevalt grimmitud nukunägu mõjuvad selles rahutukstegevalt nihkes maailmas lummavalt.

Lavastuse kujundus järgib truult Gordon Craigi nõudeid: ei väljendata-jäljendata reaalset interjööri, vaid liigendatakse ja jagatakse lavaruumi pindade ja paneelide abil. Atmosfääri aitab pinevust ja emotsionaalsust tuua valguskujundus (samuti Craigi nõue). Lahenduseks on valitud napp, aga seda väljendusjõulisem must-valge värvikooslus (Hommikteatri dekoratsioonid jälle olid sageli väga jõuliselt värvilised: kollased, sinised). Kõiges selles ei kõla meie jaoks midagi väga erilist, seda kujundust laval vaadates ei ütleks samuti, et tegu on millegi ennenägematuga. Tänane teatrivaataja on lihtsalt väga tinglike, üldistatud kujundustega harjunud, markeerimine väljamaalimise, õhustiku loomine konkreetsete objektide näitamise asemel on muutunud tavapäraseks lahenduseks. 20. sajandi alguses aga, mil oldi harjunud maalitud lavapildi ja fundusdekoratsiooniga, oli maalitud dekoratsioonist loobumine ja reaalsete kolmemõõtmeliste objektidega tingliku iseloomuga stsenograafia kasutusele võtt tõeline avangard.

Arthur Valdese 1927. aasta fragmentidele tuginedes on Anu Lambi käe all sündinud lavastus, mis mõjub väga värske ja elujõulisena ning kõnetab kindlasti tänast vaatajat. Ehkki ekspressionistliku ja futuristliku teatri algupärane taotlus oli end saalis mugavalt sisse seadnud väikekodanlikku publikut šokeerida ja kunsti piire jõhkralt murda, võrdleksin Linnateatris sündinud lavastust hoopis fovismiga ja Henri Matisse’i sõnadega, et kunst peab olema nagu mugav tugitool väsinud vaimule. Sellise üsna mugava ja samas värskendavana mõjub ka „Keskööpäike“.

Ehkki ma olen selle kõige kohta raamatutest lugenud ja loengus kuulnud tundub mulle, et alles nüüd hakkasin ma päriselt aru saama, mis oli ja mis võis olla ekspressionistlik teater.

Arthur Valdes/ Anu Lamp “Keskööpäike”

Lavastaja Anu lamp. Kunstnik Ene-Liis Semper. Muusikaline kujundaja Riina Roose. Video Anu Lamp ja Veiko Tubin.

Mängivad Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin, Alo Kõrve.

Esietendus 10. aprillil 2010. Nähtud etendus 26. aprillil 2010.

Published in: on 27. apr. 2010 at 22:26  Lisa kommentaar