ürgmehest sirgub isa

Monoteatri uus lavastus, islandi näitekirjaniku Bjarni Haukur Thorrsoni näidend “Isa” toimib mõttelise jätkuna Jan Uuspõllu poolt varem lavale toodud Ürgmehele. Nüüd saab sellest mehest, kes eelmises lavastuses naissoost sotti üritas saada, tasapisi isa. Just tasapisi, sest nagu Uuspõld ise esikale eelnenud intervjuus on öelnud, puudub meestel isaks saamiseks igasugune ettevalmistus (eks see sõltu muidugi natuke inimesest ka). Esimene vaatus keskendub uue ilmakodaniku ootamisele koos selle juurde kuuluva uhkustunde, segaduse ja peast rasedaks jäämisega. Teises vaatuses toimetavad ringi juba vanemad ja nende võsuke, vaatuse alguses paaripäevane, edaspidi juba 2-aastane.

Tegu on korralikult produtseeritud meelelahutusega, mida vaadates täidab publik Vene kultuurikeskuse natuke liiga kõrge, külma ja kalgi saali rõkkava naerulaginaga. Esietendusel tehnilistest probleemidest häiritud multimeediataust toimib sujuvalt, muusikaline kujundus on kohati aga liiga intensiivne lavastusterviku ja -tempoga mitte haakudes.

“Isa” on iseloomustatud, kui lüürilisemat ja hillitsetumate naljadega etendust, mulle aga tundub, et “Ürgmees” oli mitmes mõttes tugevam ja rohkem võimalusi pakkuv materjal. Esiteks teema – naiste-meeste suhted – võimaldas teravamat, satiirilisemat huumorit – mitte, et “Ürgmees” olnuks mingi peen komöödia, aga “Isa” naljad tunduvad kohati liiga ühemõtteliste ja lihtsakoelistena. Teisest küljest – kui teravaks sa ikka suudad ja tohid  minna teemavaldkonnas, mida ühiskond ja inimesed ise hardunult pühaks/ delikaatseks peavad; samas kui vallaliste- ja paarisuhte temaatikat lahkab räiguseni banaalselt iga viimane kui pildiajakiri ja me peame seda juba omamoodi normiks. Teiseks tundub mulle, et Ürgmehe roll sobis Janile kuidagi paremini, mõjus omasemana. Tolles rollis oli nagu veel rohkem särtsu (aga ega noorest isast erilist särtsu maksagi otsida, nagu laval veenvale selgitatakse), karakterid pakkusid kirevamaid võimalusi klišeede üle irvitada, tempo ja karakterite kiire vaheldus esitas suurema väljakutse. “Ürgmehes” sisaldunud mitmemõttelisused (vastavalt igaühe rikutusele või elutervele hoiakule) pakkusid natuke peenemat, mitmekihilisemat mängimisvõimalust. Noore, ise veel veidi poisikeseliku isakarakterina langeb Uuspõld kohati lüürilisusesse, mis lavastusterviku kontekstis mõjub kahjuks lääge sentimentaalsusena.

Aga isegi kui tegu pole maailma kõige nutikama huumoriga (irooniline muie), suudab Jan publiku täpselt õigesse häälestusse viia ning seal püsivalt hoida. Suhtun natuke skeptiliselt Alo Kõrve võimesse samaga hakkama saada. Tekst ja materjal tunduvad ikka väga Janile orienteeritud; ei kujuta ausalt öeldes ette Alo seda teksti esitamas (ehkki kuulu järgi olevat ligi viiendik tekstikorpusest samuti erinev) ega ole ka päris kindel, kas ma seda näha tahaksin. Las selline lobe meelelahutus jääb Uuspõllule, kes suudab selle iseenda, vaatajate ja klišeede üle muiates, piinlikuks peaaegu minemata, välja kanda.

“Isa”

Lavastaja: Andrus Vaarik. Muusika: Jarek Kasar. Mängivad Jan Uuspõld ja Alo Kõrve.

Nähtud 25. aprillil 2010 Vene kultuurikeskuses Uuspõllu esituses.

Published in: on 26. apr. 2010 at 21:37  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/04/26/urgmehest-sirgub-isa/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: