Groteskne komöödia pangadirektor Borkmanist

“John Gabriel Borkmani” ei ole ma tekstina lugenud, aga mulle tundub, et näidendit, vaesekest, on seekord käänatud ja väänatud üle vindi ja võlli. Iga viimane kui moment, kus vähegi on leidunud koomikat ja groteski, on võimendatud viimase piirini ja sealt veel natuke edasi. Teatav teksti kätketud melodramaatilisus omandab eriti seebiseriaaliliku meki ja tõeline draama joonistatakse nii paksu ja kireva värvikihiga, et omandab jantlik-absurdse värvingu. Vaatamata asjaolule, et mulle säärane žanriline nihestatus antud juhul üsna vastumeelne on, tuleb lavastajale ja trupile au anda – žanrinihe on tervikliku ja läbivana kõigil tasanditel välja mängitud. Mängulisuse mõttes on karakterid sellest olukorrast võitnud – Kersti Kreismann ja Jaan Rekkor loovad nauditavad (liigagi?) värvikad tegelaskujud, kes oma karikeerituses siiski kohati liiga üheplaaniliseks jäävad. Olen alati pidanud Ibseni tegelasi kõike muud kui lihtsakoelisteks. “Borkmani” tegelasgalerii puhul jääb aga mulje, et neid valitseb 1-2 äärmiselt jõulist karakteerset muutumatut põhiemotsiooni, mis ühtlasi täidavad kogu tegelaskuju olemuse. Kirevas ja väga intensiivses karakterite möllus kipub juhtuma see, et laval tehakse kõva häält ja emotsioone on taevani, aga lavastuses tervikuna ikkagi pinget ei tekki: pingemomendid ei tõuse etenduse üldisest loksumisest oluliselt esile; intriigi, sügavat olemuslikku konflikti ei mängita piisava intensiivsusega välja. Või õigemini: MÄNGITAKSE (teatraalsue ja emotsionaalsuse mõttes) ja kuidas veel, ja nii VÄLJA (selgeks sõnas ja pildis) kui üldse saab, aga see ei kanna. Igav otseselt ei ole, aga kõik sündmused ja tegelaste käitumine on algusest peale natuke liiga selge ning lavastuslikult ei ole tehtud midagi, et lavastusse pinget või veel mingit tähendustasandit luua.

Läbipaistev – sõna otseses ja ülekantud tähenduses – on ka lavastaja Ingomar Vihmari enese loodud lavakujundus. Maalitud dekoratsioonide asemel on lavale karkassist ja toidukilest kujundatud moodne elutuba. Ses mõttes on moodsa interjööri ja kostüümide kasutamine igati õigustatud (ning Ibseni ja Strindbergi puhul laialdaselt kasutatav), et toonane olustikudraama on loodud autorite kaasajast ja selles samas ajas elavatele inimestele; täna neid lugusid mängides tuleb aga kõnetada nii rõhuasetuste kui kujundusega 21. sajandi kaasaegset vaatajat. Mitmekordse kilega on saavutatud jäiselt klaasjas efekt, mis oma neutraalsuse ja jahedusega ühelt poolt vastandub pulbitsevatele väljaelatud emotsioonidele, teisalt võimendab egotsentriliste tegelaste vahel valitsevat ebatervet jäisust, hoolimatust. Pinnad on küll läbipaistvad, aga läbi ei paista – välismaailma arengud ja muutumine on kusagil kaugel ning kostuvad sellesse majapidamisse, kus juba aastaid enesehaletsuses mõnuletakse, kauge aprioorselt negatiivseks peetud kõmana. Järk-järgult – kes vihast, kes vabaduseihast – pekstakse elik käristatakse see jäine loss enese ümber puruks. Ja puruneb see, nagu illusioonid ja unistusedki, üsna kergesti.

Kersti Kreismanni rollilahendust sai eespool juba mainitud. Tema äärmuseni egotsentriline ema on minu silmis näidendi kõige kohutavam, ebainimlikum tegelaskuju. Perekonna/nime au tagaajamine ja lapsele oma kinnisideede peale surumine on esitatud jõuliselt ja sellest tulenevalt hirmutavalt. Tegu on seesmiselt nõrga isiksusega (sellest annab märku üksi jäetud ema bravuurne, aga kohe ahastuseks muutuv hüvastijätustseen), kellel peaaegu õnnestub mängida piisavalt tugevat, et tahtmisi pojale peale suruda.

Poja (Uku Uusberg) karjes vabaduse ja iseseisva elu järele on natuke liiga palju hedonistlikku kapriisi – tahtmatult tekkib tunne, et see on täpselt selline poeg, kes läheb laia liigutusega maailma avastama, aga kui keeruliseks läheb, tuleb tagasi ja poeb mandunult vanemate seljataha varju. Gunhildi (Kreismann) ja tema õe Ella (Maria Avdjuško) manipulatsioonid perepoja saatuse ümber on õõvastavad. Kui minu jaoks selles etenduses üldse pinget oli, siis just neil hetkedel, mil räägiti noorte (Erhart Borkman ja Frida Foldal Ulrike Brett Uukkivi esituses) saatusest. Lugesin päeval ülikooli tarbeks just “Eesti matust” ja emotsioon oli mõlemal juhul sama: annaks jumal, et noortel jätkub jõudu end sellest manipulatsioonide ja võimumängude ringist välja murda, mida oma pere (kes peaks noori toetama ja aitama) nende peale mängib. “Borkmanis” lisandub noorte vabastamisele veel üks perspektiiv – Kleer Maibaumi mängitud Fanny Wilton tundub kogu seltskonnast kõige elutervema ja realistlikuma tegelaskujuna, kelle käitumisest võib hea tahtmise juures välja lugeda soovi noored mitte ainult maailma kogema aidata, vaid miks mitte nad ka hiljem romantilises plaanis kokku viia.

John Gabrieli roll tundub Jaan Rekkorile suurepäraselt sobivat – vähemalt otsustades selle järgi, kui hoogu ta mõningates stseenides läheb. Unistuste lennukusel pole piire ja süüdimatu petisest kapitalist näeb end peaaegu õnnistegijana, kellele tema kui üliinimese õilsas tegevuses ebaõiglaselt jalg taha pandi. Mees, kes on eneseõigustuses, -pettuses ja -sisenduses jõudnud sellesse absoluutsesse tippu, et oma täielikus süüdimatuses juba teatavat imetlust tekitab. Borkmani sõbra, naiivse ja lõpmata heasüdamliku Vilhelm Foldalina teeb põneva rolli Tõnu Kark. Rollijoonise järgi ei saa päris hästi aru, kes see teglaskuju peaks olema vanadusest natuke väeti, elult väga kõvasti peksa saanud või vähe ullike (aga võib-olla veidi kõigist neist). Kontrastis Borkmani võimutaotluse ja juhi maneeridega võimenduvad Foldali allaheitlikkus, isetu siirus ja pisut kohtlane rõõmsameelsus veelgi. Selles kontrastis (või konfliktis?) joonistuvad selgelt välja ka kummagi mehe isa-loomused.

Andestus annab ülima vabaduse (lause kavalehel), aga andestusega on “John Gabriel Borkmanis” kehvasti. Nimitegelase surnukeha juures leppivad õekesed mõjuvad nii võltsilt kui üldse võimalik. Põlgus teineteise vastu, võistlusmoment ja omandiiha Borkmani ja Erharti üle on moodustanud nende kogu elu ja olemuse kesktelje ning elu mõtte ja loota, et see telg ja mõte Borkmani surmaga hoobilt mujale nihkuks, tundub naiivne, et mitte öelda absurdne. On konflikte, mis on eluliselt olulised ja peavad edasi kestma kuni surm nad lahutab ja noorem põlvkond unustab.

H. Ibseni “John Gabriel Borkman” Eesti Draamateatris 24. aprillil 2010.

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar. Kostüümid Jaanus Vahtralt, Valgus Luise Leementilt. Osades: Jaan Rekkor (Borkman), Kersti Kreismann (Gunhild Borkman), Uku Uusberg (Erhart Borkman), Maria Avdjuško (Ella Reintheim), Kleer Maibaum (Fanny Wilton), Tõnu Kark (Vilhelm Foldal), Ulrike Brett Uukkivi (Frida Foldal)

Published in: on 24. apr. 2010 at 23:43  Lisa kommentaar