kirgliku olemise kvintessents

Ei tunne vajadust ega võimekust hakata ümber jutustama, kuidas sündis ja mida kujutab endast “Johannese passioon” – Pille-Riin Purje on selle kõik ilusasti tegijatelt järele pärinud, kokku kogunud ja kirja pannud samanimelises lavastuse vaatluses. Muu hulgas leidub publikatsioonis ka lavastuse üleskirjutus. Ise tahaksin vägisi kasutada mõistet litereering – literatuur, kirjandus, kirjanduslikkus tähenduses, sest passioonivaataja-Purje tundlik ja täpne sõnavaldamine teeb üleskirjutusest omaette nauditava lugemise.

Olen just näinud “Johannese passiooni” esimest korda ja lugemisega jõudnud raamatu 115. leheküljele. Üritan mitte muutuda krestomaatiliseks, dogmaatiliseks ega liiga analüütiliseks, katsuda olla avatud nendele tähendustele, mis võivad kohale jõuda ja fikseerida mõned muljed 19. aprilli 2010 etendusest Vene Teatri väikeses saalis. Fragmentaarsuse hinnaga.

Pinge. Automaatne assotsiatsioon lähiminevikus tööjuures avatud näitusega.

Elektripostid. Voolu surin traatides. Mitte kunagi ei saabu täielikku vaikust. Hommikul köögis laua taga istudes kuulsin, millist häält teeb suletud/vaikiv, aga vooluvõrku ühendatud raadio.

Igaühel on kanda rist. Mõni ronib sellele suisa ise. Alles hiljem selgineb, visualiseerub, kuidas keegi oma ristiga suhestub ja millise hoiakuga seda kannab.

On avausi, millest saab ainult siseneda. Väljapääsu ei ole. Või kui ollakse juba sees, siis väljapääsu ei oska enam leida? Ei taha leida? Ei ole võimalik leida?

Tänu teile jäi mu ellu kleidi vari (C. de Bergerac) – pisut tahmane valge kleit vasakul seinal.

Naisingel kui kleidi varju kehastus – glamuurne ja kaitsevärviline, võrgutav ja hoidev. Mis oleks meeste luule ilma naisteta? Siiski mitte päriselt naine, ainult vari tõelisest elusast naiselikkusest.

Naisingli asjatud katsed meeste tähelepanu võita – ei mingit sentimentaalsust. Need mehed on lahinguväljal.

Kes räsis kaitseinglite tiivad? Seesama kes/mis luuletajate eludki.

Peeter Rästase altkulmupilk publikule, natuke mossis ja kahtlustav – väikese varaküpse trotsi täis poisi pilk maailmale.

Suumani intensiivsus laval on oma küpsuses, ürgsuses ja intellektuaalsuses ülimuslik, hirmutav.

Näitlejakäekiri. Saaremäe esituses on tempereeritud tundlikkust ja teatraalsust. Viidingust lööb läbi Cyrano. Võluvalt artistlik, aga liiga läbinähtav.

Tulevikku suunatud pilgud: leplik, unistav, võitluslik. Miimikas väljendatud olemus/emotsioon kordub oma risti juures seismise hoiakus.

Väga õige ja sobiv tundub see käänamine Liiv-Liiva – kaduv, peost libisev, vaigistav.

Kusagilt seljatagant kostab kaasvaataja käekella tiksumist. Ajalisus. Ajatus. Saan ootamatu selgusega aru, millest räägib Jon Whitmore kõneldes lavastusvälistest teguritest, mis määravad lavastuse retseptsiooni.

Publik ei hinga lavastusega kaasa. Liiga ootamatu/ehmatav lähenemine? Liiga intensiivne? Ega seljataha muidugi ei näe – ehk võideldaks seal emostioonidetulvaga?

Kihid. Ei hammusta ühe vaatamisega kaugeltki kõigist läbi.

Kõnelused. Kõnetused. Klišeelikkuseni ühtivad motiivid.

Pinge, ärevus, mis ei lahene. Mehed seisavad ristide ees, Suuman/Liiv rahul ja rahulik, teised silmnähtavalt ärevust maha suruda püüdes.

Mis on see luuletaja luule? (Viiding) Aga luuletaja elu?

Kui palju kannatust? Aga kui palju kõike muud, mis eluga kaasas käib?

Hööveldamata laudadest kastid – väga õrnade asjade transpordiks (luule kui midagi õrna ja purunevat), samas robustsed ja maalähedased (mitte ainult ilulemine).

Saal ja näitlejad ei saa päriselt kokku – nii lähedal on nad, et võiks näpuga katsuda ja ometi mingis teises maailmas. Veel kummardamagi tulles nagu natuke “tõstetud”, surnud luuletajate sõna väest kantud.

Malbelt, asjalikult, emalikult võtab naisingel selle meeste sõjakäigu iseenda ja tühja valge paberi vastu kokku. Viimane sõna meeste kirglikus oleluses jääb naisele.

Mehed ja luule ei kao iialgi (lavastuse koduleht).

PS. Teisipäeva hommikul tööl seda sissekannet vormistades ja Rakvere teatri kodulehele kiigates avastan, et esimeseks ja viimaseks see “Passiooni” vaatamine mulle jääbki – 20. aprilli õhtul toimub Rakveres viimane etendus.

“Johannese passioon” Üllar Saaremäe lavastus Juhan Liiva, Juhan Smuuli ja Juhan Viidingu luulest. Kunstnik Kristi Leppik, heli Peeter Rästas. Laval Toomas Suuman, Urmas Lennuk, Üllar Saaremäe/Erik Ruus, Peeter Rästas, Anneli Rahkema. Esietendus 15. aprill 2005. Viimane etendus 20. aprill 2010.

Published in: on 20. apr. 2010 at 11:15  Lisa kommentaar