kuidas portreteerida Heliloojat?

Pour faire le portrait d’un compositeur

Prenez une pièce de terre au milieu des eaux

au desous des cieux infiniment bleus.

Prenez quelque chose simple

et complètement humain.

Prenez un peu de chagrin,

un peu de paix et d’espoire,

quelques salles de concert,

quelques symphonies et du rock,

la poesie des phrases jamais terminees,

un peu de joie et surprise de trouver

le monde dans une perle de pluie.

Prenez tout cela et ajoutez

de temps en temps

un costume noir.

Et maintenant – qu’est- ce que vous avez?

Un homme.

Un seul homme

qui met le miroir de note devant les gens

qui ecoutent.

Portreefilmi õnnestumise eelduseks on sümpaatia ja pieteeditunne portreteeritava suhtes – kui need on materjalis tajutavad, siis jõuab see emotsioon ka vaatajani. Et filmimisprotsess on nagunii tungimine inimese privaatsfääri, tuleb au anda Marianne Kõrverile, kes on kandnud nii stsenaristi, režissööri, operaatri kui monteerija rolli – ikka selleks, et portreteeritavat Erkki-Sven Tüüri võimalikult vähe filmimistegevusega häirida. Ometi on isegi sellise lahenduse puhul selgelt märgatavad hetked, kui kaamera juuresolek ikkagi kammitseb, sunnib portreteeritavale peale teatava esinduslikkuse, ametlikkuse. Nii näiteks on väga loomulikud kaadrid heliloojast raamaturiiuli ees oma maailmavaadet avamas. Laused jäävad küll lõpetamata, aga formaat on tuttav ja rollid osapooltele selged ning kindlapiirilised: kaamera – intervjueeritav. Ebamugav ja ebakindel näib aga olemine komponeerimisstseenis – kaamera on liiga lähedal, liiga personaalses ruumis ja kontekstis. Samavõrra kui peategelase koostöövalmidust tuleb hinnata ka kommentaare jaganud sõprade esinemist – ei ole lihtne en face kaamerasse rääkida nii, et see tehislik ja pingutatud ei paistaks. Õnnepalu ja Sibul saavad aga ülejäänud filmiga haakuva koduse tooni hoidmisega kenasti hakkama.

Võib-olla isegi natuke üllatav on, et Erkki-Sven Tüür on olnud nõus endast filmi väntamisega – omaettehoidev, isegi eraklik mees. Või vähemasti on meedia temast sellist pilti kujundanud. Sama liini jätkab ka Kõrveri film. Erakluse, munkluse motiiv on küll ühtlase niidina läbi filmi kantud ja välja peetud, tundub minu jaoks aga natuke forseeritud ja antud kontekstis pisut liiga banaalne samastamine. See kõik ei vähenda aga põrmugi helilooja öeldud ja ütlemata jäävate sõnade kaalu. Või helikeele kõla kaalu, mis jääb täitma tühimike seal, kus sõnadest puudu tuleb. Looja püüdlused ja pettumused, otsingud ja lootused sulavad filmis teatavaks tõsimeelseks, veidi nukrakski alatooniks.

Mainimata ei saa jätta dokumentaalse portreefilmi visuaalset lahendust. Loodusel ja merel on oma väga tähtis koht nii filmi visuaalsuses kui Tüüri loomingulisuses. Vahepeatustega mõne suurlinna kontserdisaalis, kulgeb rännak läbi aastaaegade jääkamakatest kirjude liblikateni, progest sümfooniateni. Veidi värisevad kohati off focus kaadrid sisendavad sedasama vahetust, loomulikkust, mida ülejäänud pildikeel. Pildis on palju valgust – nii päikese kui hinge oma. Visuaali ja heli kooslusel on kokkuvõttes kandev roll – kõik, mis sõnades ütlemata, on muusikas ja loodusvaadetes olemas – vaja osata see vaid leida ja välja lugeda.

Portreefilm “Erkki-Sven Tüür. 7 etüüdi piltides”

Stsenarist, režissöör, operaator, monteerija Marianne Kõrver (Exitfilm 2009).

Published in: on 7. apr. 2010 at 22:21  Lisa kommentaar