võta Unt ja viska Lutsu

29. märtsil 2010 sai Draamateatri suurest saalist natuke rohkem kui kaheks tunniks 20. sajandi esimese poole Paunvere koos sinna juurde kuuluvate tegelaste ja intriigidega. Laval oli Mati Undi lugu Lutsu teemadel ehk “Huntluts”.

Kõrge taevas, kõikuv soo

Juba enne etenduse algust võib vaataja sisse elada kõrge taeva ja avara horisondiga maanurga meeleoludesse. Liina Undi kujundus ei mängi märgilistele detailidele, vaid loob meeleolusid. Koolipingid ja pulmalauad on teisaldatavad ja muutuvad, vahelduv on ka kleidimood, teavasiniseks ja kivihalliks võõbatud tahvlid jäävad saatma aga kogu lavastust – see on võti, mille kaudu Paunvere lugu ja tegelaste hingeseisundeid tunnetada. Avaras ja suurema osa ajast peaaegu tühjas lavaruumis aitab loodusläheduse ja loodusega kooskõlas muutuvaid meeleolusid väljendada Andres Sarve valguskujundus, milles on aimata eredat suvepäikest kui sügise hõõguvat kuma. Kõrge lavaseina kõrval tunduvad tegelased väikesed, nende tegutsemine ja rabelemine ajutine ja ajaline selle kõige üle valitseva sinitaeva all.

Soo – see oleme meie ehk publik. Vähemasti lavalt saali poole on soosihi suund, mis korraga tõmbab ja pelutab tegelasi. Eks see soo ole korraga põnev ja õudne, pakkudes võimalust tähelepanu ja tasakaalu abil üle jõuda, kui võimalust igaveseks kaduda. Looduse vastupandamatuse ja inimese alateadvuse hämar asupaik.

Jalad maast lahti

Väga hästi väljendab kogu lavastuse meeleolusid ka kava kaanepilt otsekui Kuu pealt kukkuvate, uperpallitavate Tootsi ja Teelega. Just selline keerlev-pöörlev-uperkuuti tegev, emotsionaalselt ja energiliselt “tõstetud” on lavastustervik. Kõik on vähe ägedam ja intensiivsem, kergelt nihestatud – viimane kvaliteet tundub mulle eht-Undilik. Ingo Normet on Lutsu muheda huumori ja Undi sürreaalsusesse kalduva pilguga hooga kaasa läinud ja lavale seadnud lustlikult tempoka loo. Undi enda esialgsest pea 5-tunnisest lavastusest on alles umbes pool, aga see puhastatud, süstematiseeritud ja mõnes mõttes kristalliseerunud osa annab siiski jõudsalt edasi nii Lutsu kui Undi Loomingule iseloomulikke jooni. Mahlakas ja murdeline eesti keele kasutus annab ühelt poolt ajastulist hõngu, teisalt mõjub väha Unt-Lutsuliku krutskina.

Segasummasuvila Paunvere moodu

Lutsu-lugude kõigile tuttavad tegelaskujud astuvad Vanemuise lavastuses vaataja ette tavalisest vähem stereotüüpsetena. Ei ole vist publiku seas inimest, kes ei oleks võimeline tuttavaid filmikaadreid silme ette manama. Unt on mõnele karakterile vähe teise värvingu andnud, kui meile filmiversioonist pähe kulunud ja Normet omakorda nendesse Undi modulatsioonidega rollidesse võrratult sobivad näitlejad valinud. Ühtegi alamõõduliselt täidetud rolli ei ole, küll aga mõned eriti säravad tipud. Kõige õnnestunumaks pean kõhklematult Aivar Tommingase Kiire rolli – on kiuslikkust, on hädisust, on kergatslikkust. Ja milline oivaline kehakeel ja miimika! On momente, kus Tommingas ei peagi midagi otseselt tegema – ta lihtsalt ON Kiirena laval ja juba roll kannab. Paindliku žesti ja häälekasutusega paelub ka Tanel Jonas Imessonina – kuidas paari läbi mõeldud ja välja joonistatud karakteerse joonega on jõimalik joonistada lopsakas tegelaskuju. Väga huvitavalt mõjub selles lustlike ja lopsakate karakterite pillerkaares Kuslap Markus Luige kehastuses – vaikne allaheitlik mehike, vihane tuluke silmis. Luige kehastatuna muutub Kuslap tegelaseks, keda vägisi tahaks paigutada Tammsaare “Tõe ja õiguse” kolmanda osa sündmuste keerisesse. Robert Annuse mängitud Arnu on natuke liiga hea ja pehme, rohkem sentimentaalne kui introvertne ja intellektuaalne. Mitte et naisi laval ei oleks, aga meeste rollid on kuidagi mahlasemad ja osatäitmised sedavõrd muhedad, et jäävad rohkem silma, kõrva ja meelde.

Messe kell on?

Ma olen tuttav Undi lavastajamõtetega “Theatrum mundi” ja “Lavastajaraamatu” kaudu. Ma olen üritanud tema teoseid lugeda, aga tõesti ainult üritanud, sest mulle on see ikka tundunud üks lõputu joru, kus pole millestki kinni hakata. “Huntlutsu” kohta julgen aga öelda, et Luts on vahva nagunii ja ka Unti pole antud kontekstis vaja peljata.

Mati Unt “Huntluts”

Lavastaja Ingo Normet, lavakujundus Liina Unt, valgus Andres Sarv.

Osades: Robert Annus (Arnu), Hannes Kaljujärv (Toots), Aivar Tommingas (Kiir), Jüri Lumiste (Luts), Tanel Jonas (Imesson), Janek Joost (Lible), Markus Luik (Kuslap), Raivo Adlas (Julk-Jüri), Margus Jaanovits (Laur), Ragne Pekarev (Teele), Marika Barabanštšikova (Juuli), Maarja Mitt (Maali), Eva Püssa (Virve), Virve Meerits (Vanaema)

Published in: on 5. apr. 2010 at 20:00  Lisa kommentaar