naine, mees ja dekadents

Filmi “Chéri” puhul saab rääkida kolmest peategelasest: kurtisaan Lea (Michelle Pfeiffer), tema ametikaaslase ja sõbranna 19-aastane elunautlejast poeg hüüdnimega Chéri (Rupert Friend) ja ajastu – Euroopa viimane belle époque oma hedonistlike salongimängude, filigraansuseni lihvitud seltskonnakommete ja suurejoonelise mode de vie’ga.

Kavalalt ja kasumlikult elumere lainetel seilanud kurtisaan Lea pole kunagi teinud viga, mis nii paljudele tema ametikaaslastele saatuslikuks sai – ta pole kunagi armunud. Seda kuni päevani, mil ta kutsub elupõletamisest kurnatud Chéri oma maaresidentsi. Alguse saab 6 aastat kestev afäär – pikem ja kulukam kui ükski varasem Lea elus, millele teeb lõpu Chéri ja noore aruka tütarlapse organiseeritud abielu. Väliselt rahulikuks jäädes ja olukorda pealtnäha kerglaselt suhtudes taluvad mõlemad Chéri abielu, mis lööb segi nende elu ja maailma. Meeleheitlikud püüdlused leida iseennast ja hingerahu väljaspool teineteise armastust on aga määratud läbikukkumisele.

Pfeifferi osatäitmine on lihtsalt lummav: jälgida, kuidas sekundi jooksul vahetuvad näos emotsioonid hirmust ja üllatusest seltskondliku võluvuseni, kuidas naeratus kiirgub üle terve näo, kuidas irooniliselt torkavad fraasid kaetakse mahedaima hääle ja leebeima naeratusega. Ainult harvadel üksioleku ja lõõgastushetkedel lubab Lea oma vanusel, minevikul, kogemustel ja tõelisel loomusel pinnale virvendada. Ja see, mis siis nähtavale tuleb on nii päris ja tõeline, et hirmutab ära kerge elu ja veel kergema armastusega harjunud Chéri. Kui Lea tegelaskujus on kihte, varjatud hellust ja praktilist elukogemust, siis noormees näib tema kõrval tühja ja tundetu kestana, liiga harjunud imetluse ja mugavusega. Alles finaal toob Chéri iseloomu dünaamikat, esile pulbitsevat emotsionaalsust. Teda võib pidada argpüksiks, aga võib pidada ka konformistlikuks pragmaatikuks. Ja kui ta viimast korda Lea juurest lahkub, on temast isegi üksjagu kahju, sest ta ilmselgelt valib elu, mida ta sügaval sisimas põlgab, aga mis on mugavam ja seltskondlikult aktsepteeritum kui suhe Leaga. Armastuse nõue on absoluutne – kas see ja ainult see või mitte midagi. Nii ei tule afääri võimalus enam isegi küsimuse alla ehkki selles polnud jõukama rahva korraldatud abielude maailmas midagi erakordset.

Kolmandas peaosas on kõhklematult draama toimumisajastu ning selle imekaunis konstrueerimine kunstnike Alan MacDonald ja Denis Schnegg poolt. Kujundus ei pea mitte ainult tegelaskujudele idüllilist tausta pakkuma – see loob tingimused sääraste tegelaskujude eksistentsiks üleüldse. Absoluutselt iga kaader filmis on esteetiliselt maksimaalselt ilus j mõjus. Vaataja haaratakse šampanjakarva siidist voodipesu ja veinpunaste sametkardinate, orhideedest üleküllastunud talveaedade ja seitsmekümneaastase konjaki, hapra portselani ja mustlasviiulitest kõlavate kõrtside maailma. Pole olemas midagi, mis oleks liiga kallis või liiga peen; iga väikseimgi detail kõneleb luksusest ja elu nautimise oskusest.

“Chéri” (2009)

Režissöör Stephen Frears, stsenarist Christopher Hampton, operaator Darius Khondji, kunstnikud  Alan MacDonald ja Denis Schnegg.

Published in: on 15. märts 2010 at 09:51  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/03/15/naine-mees-ja-dekadents/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: