magus. mõru. kihiline.

Nii nagu korralik tiramisu sisaldab küpsiseid ja suhkrut, aga ka espressot ja tilgakest alkoholi, ühendab la dolce vita’likke toone ja mõrumaid noote ka Endla teatri etendus “Tiramisu”.

Lavastus algab sealt, kus nädalavahetus on äsja lõppenud ehk esmaspäeva hommikul kontoris. Vaataja ette tuuakse 7 väga erinevat naist, kellele antakse võimalus valetada, pihtida ja unistada. Stiilse ja särava pealispinna all haigutavatest kuristikest ja läbipõlemishirmust pole kombeks rääkida, või kui, siis ainult laenukoormusesse ümber arvutatult – millelgi muul peale edu ja rahulduse selles maailmas kohta olla ei saa.

Et “Tiramisud” on nimetatud naiste vastuseks meeste “Testosteroonile”, siis ootasin, et materjalid omavahel rohkem haakuksid, teineteist rohkem kõnetaksid, sarnast meeleolu kannaksid – ühe sõnaga tugevamat linki kahe lavaloo vahel. Kui miski neid kaht nähtud etendust seob, siis ehk teatav fragmentaarsus, pealiskaudsus, utreeritud stereotüüpidele tuginemine. Meeleolu ja suhtumise-suhestumise mõttes on “Tiramisu” hoopis teisest puust lugu. Kui “Testosteroon” on ausalt ja jõhkralt eneseirooniline, aga siiski optimistlik, siis “Tiramisu” 7 naistegelase elulugudest jäävad mõnigi kord kõlama pigem murelikud või häiritud noodid. Särava pealispinna näivuse all on peidus traagilised minevikud ja ahistavad olevikud (mida tegelased isegi iseendale roosilisemaks üritavad valetada), sekka näpuotsaga musta huumorit ja natuke feng shuid. Kui mehed võisid loo käigus üksteisele ka tappa anda, aga said lugusid jutustades siiski lähedasemaks, siis naised peavad monolooge endale ja vaatajale, kolleegidele presenteerimiseks rüütatakse oma unistused ja hirmud unenägude ja ennustuste sümbolistlikku keelde. Üks humoorikamaid stseene on üksteisele oma eelmistest eludest jutustamine, kus ilusate ja pealtnäha haritud naiste suust võib kuulda tõdemusi, kuidas Anna Karenina oli Tolstoi naine ja kõik Kleopatrast ja Jeanne d’Arc’ist Janis Joplinini rääkisid mobiilidega. Mõned ohked selle üle, kuidas shoppamine on ainus rahustav ja absoluutselt elutähtis tegevus toovad ju ka muige suule, samas kui seksuaalse identiteedi otsingud ja isa omandiks olemine on juba tõsisemad teemad. Nii käibki naiste ja meeste lavastuses mäng erinevate reeglite järgi, erineval väljakul – nagu pahatihti naiste ja meeste kommunikatsioon üldisemaltki.

Mõte tuua välja kaks veidi haakuvat ja teineteist täiendavat lugu samasooliste truppidega on iseenesest huvitav ning mõlemad nähtud etendused jätsid sümpaatse mulje just rollisoorituste mõttes.  Minu jaoks aga samast soost tegelasgalerii ja näiteseltskond siiski ei toimi, mul hakkab lõpuks igav. Erinevast soost tegelaskujude olemasolu lavastuses lisab dünaamikat, teatavat pingestatust omavahelistes suhetes ja käitumises, mis võib olla materjali sisse kirjutatud, aga võib tekkida ka vaataja kujutluses eri soost inimeste lavastuslikus ruumis kõrvutamisel. Või peaks tegu olema kammerlikuma materjaliga (näiteks 2 tegelaskuju nagu paari hea sõbra kohtumine) ja äärmiselt (!) karismaatiliste näitlejaisiksustega.

Peaaegu olematu raamlugu, mis toob kaasa lavastuse teatava fragmentaarsuse,  lubab samas esile tulla naiste monoloogidel. Nagu ikka, sõltub loo mõjuvus ja tegelaskuju usutavus paljuski näitlejaveetlusest. Nii lummab Ireen Kennik juba oma sügava hääletämbriga, mis omandab pehmemad, peaaegu valulikud registrid, kui meesteneelajast pragmaatiline Projektijuht oma esimesest ja viimasest suurest armastusest kõneleb. Karin Tammaru on meeldivalt lakooniline ja ehe; väljendusvahendites pole langetud liialdatud maskuliinsetesse võtetesse, mis on muutunud omamoodi klišeeks lesbiliste naiste kujutamisel. Kõige suurem annus naiivsust, aga ka helgust sisaldub Kaili Närepi ja Piret Laurimaa tegelaskujudes, mida viimane veidi edvistava mänguga veel mõnuga rõhutab. Kui ülejäänud osatäitjad ei jätnud nii tugevat muljet kui nimetatud, siis tegelikult pole trupile tervikuna rollisoorituste osas midagi ette heita. Ükski tegelaskujudest pole lihtsalt ilus stiilne tühi kest – kõik on naised oma kogemuse, arvamuste ja lootustega.

Kujundusliku poole pealt: lavale loodud kontorit raamivad kahel pool koopiamasin ja joogiautomaat (või kohvimasin vms) – igikontorilikud elemendid igatahes. Istumiseks ja ringi sõitmiseks on kontoritoolid, sisenemiseks klaasist pöörduks nagu hotellides, esinduslikes kaubamajades või büroohoonetes. Ja kõige selle kontorimaastiku keskel – catwalk. Juba tööle saabumine on võrdsustatud moeetendusele tulekuga – kõik peavad olema vormis, hoolitsetud, stiilsed ja kandma õigeid firmamärke (seejuures tundus huvitav, et mõned labelid, mis ilmselgelt pidid prestiižselt mõjuma, pole Eestis üldse nii väga mainekad ja hinnas). Moe- ja edukultus saab sellega läbivaks võtmesõnaks naiste valede, tõdede ja unenägude mõistmisel.

Ei tasu alahinnata kõrgetel kontsadel maniküüritud naisi – neis võib sisalduda rohkem elu ja kogemusi, kui oodata tihkaks.

Joanna Owsianko “Tiramisu” Endal teatri külalisetendusena Tallinnas 8. märtsil 2010.

Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Silver Vahtre, kostüümid Ester Kasenurm ja Silver Vahtre. Osades Carmen Mikiver (Direktor), Karin Tammaru (Tegevdirektor), Triin Lepik (Raamatupidaja), Ireen Kennik (Projektijuht), Kaili Viidas (Meediajuht), Kaili Närep (Planeerija), Piret Laurimaa (Piret Laurimaa).

Published in: on 14. märts 2010 at 10:38  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/03/14/magus-moru-kihiline/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: