saagu või maailm hukka – meil on apelsinid ja… armastus

Dmitri Bertman on täitnud oma eesmärgi ja toonud püünele lavastuse, mis mõjub nagu vitamiinisüst. Hetketi tundub uskumatu, et see energiline värvidest pakatav etendus toimub siin, Estonia teatri laval, maailmas, kus tänavad on jääs, tuul on lõikav ja õhk pakaseline. Otsekui killuke Lõuna-Euroopa päikest oleks langenud teatrilavale; päikesekiir ajast, mil näitlejad rändasid ringi, teatrivankreid kaunistati värviliste lippudega ja laadaetenduste peale vaatasid alla katedraalide värvikirevad kivipühakud. Armastuses kolme apelsini vastu ühenevad commedia dell’ arte traditsioon, neoklassitsistlik helilooming ja tinglik teater. Tulemuseks on emotsioonide, helide ja värvide tulv, kus kõik on säravam, teravam, intensiivsem; lavastus, mis on suurem kui elu; elurõõm, millest laval saab kunst.

Mul puudub piisav ettevalmistus, muusikaalane haridus, et Prokofjevi muusika kvaliteetidest päriselt aru saada. Samas ei taha nõustuda etendusejärgselt fuajees kohatud JM-ga, kes tõdes, et tema ootab ja eeldab ooperilt meloodiaid, mida Prokofjevi looming ei paku (ja tunnistas samas ausalt, et 20. sajandi muusikat tema enam päriselt ei mõista ja tema ideaaliks on ooperite osas Verdi :)). Mina adusin meloodiaid küll, need pole aga mahedalt voolavad, vaid ootamatud, kohati harjumatult kõlavad helikooslused, mille niigi nappi lüürilisust terav, vahel monotoonselt raiuv rütm veelgi lõhub. Helilooja on loobunud ooperile traditsioonilisest avamängust, asendanud selle teatraalide vaidlusega parima näidendi üle. Tempo langust ja tegevuse peatumist on igati vältida püütud ja ehkki “Armastus…” on lahendatud traditsioonilisemalt kui mõned teised helilooja lavamuusika teosed, on aariatel ja duettidel siin pea alati ka otseselt tegevust edasiviiv funktsioon.

Kui soovida näha midagi tõeliselt teatraalset, siis “Armastus…” on just õige etendus. Ooperižanris on ikka rõõm kõikehaaravam ja kurbus hingematvam kui muudes näitevormides ning realistliku teatri kriteeriumitega lähenemine väheviljakas. “Armastus…” positsioneerib end algusest peale teatraalseks selle mängulises, etenduslikus mõttes – hetkekski ei saa ega tohigi unustada, et see on kõigest teater, näitlejad, kes etendavad meile lugu, muinasjuttu. Mitte sisse elamine, vaid välja näitamine. Mäng. Vaataja ei pea tegelaskujusid uskuma psühholoogilisel tasandil, vaid nautima mängu ilu, elavust ja vahedust – ja kõik need kvaliteedid on Estonia lavastuses olemas. Tempokas dialoog tugineb improvisatsiooniteatri fraaside pildumisel, tegelaskujud viivad mõtte commedia dell’ arte karakteritele-maskidele. Kõige ehedamalt teeb viipe commedia dell’ arte teatrile Kokatari kuju, kes üheaegselt pilab himurust ja edevust, on kujult groteskne ja naljades frivoolne. Tegu on satiirilise muinasjutuga, mille kokkulangevused ajalooliste ja tänaste oludega (võimumängud, altkäemaks, gurud) on liiga ilmsed, et olla juhuslikud.

Vokaalsetelt omadustel tunnistas minu kõrv kõige meeldivamaks Priit Volmeri bassi ja René Soomi baritoni. Väino Puural maag Celiona jäi kohati kandvusest ja kõlavusest puudu. Näitlejameisterlikkuselt tõusis eriti esile Urmas Põldma Truffaldinona – reibas, liikuv, mänguline; efektsed teatraalsed žestid ja isegi paksu grimmikihi all karakterile sobivalt ilmekas miimika. Häälelt ja hoiakult terviklikuna mõjus Priit Volmer Kuningana.Lustakalt värvikireva tugevaks tervikuks organiseeritud massi moodustas koor; nende sagimine, kihistamine ja etendatud elevus lõid loole pseudoajaloolise, veelgi muinasjutulisema fooni.

Kestev ja kandev impressioon kujundusest on…värviline! Silmi kirjuks võtvalt kirev, särav ja intensiivne. Minimaalselt murtud toone, see-eest rikkalikult hõõguvat oranži 🙂 Kostüümid on sama fantaasiarikkad kui muinasjutt isegi; kõrvuti on realiseerimist leidnud impulsid kostüümiajaloost ja kaasaja ärimaailmast. Nagu mängulaad, nii on lavakujunduski tinglik, mitte pakkudes vaatajale valmis visuaale,vaid ainult pidepunkte fantaasiale. Pakutavad visuaalid on taotluslikult markeerivat laadi – ekraanidel jooksev klipp maanteest ja arvutimängust, liivaluited jms. Muinasjutulise atmosfääri ja multimeedia ühendamine tugevdab veelgi võõrandumise tunnet ja tinglikkuse, mängulisuse rõhutamist. Meeleolu loomisel olulist rolli mängib valguslahendus: kõrvetav punakaskollane valgus kõrbes, juhutav mahe sinkjas kuma vee ääres. Kujunduslikult kõige terviklikum, samas tinglikkuse printsiibist kõige enam hälbiv on stseen Printsi ja Ninettaga vee ääres – taustal jooksmas pildid vahutavaist merelaineist, sinkja küütleva valgusega lavaruumi tekitatud mulje valguse peegeldumisest veel. Hetkeks mõtlesin, et kui kõik on eesti lava kohta harjumatult värviline ja grandioosne, siis tühja sest tinglikkusest, aga printsessid oleksid võinud väljuda kolmest hiiglaslikust apelsinist – see poleks olnud enam kunst, vaid kitš, aga see-eest teatraalsus, mida meie lavadel naljalt keegi üle lüüa ei püüaks. Avaldasin vahetult pärast etendust arvamust, et meie laval tundub kujunduslik lahendus “larger than life”, mille peale JM vastas, et see ongi kunst. Panna kokku midagi nii eklektilist ja karjuvalt kirevat, omada selle juures iroonilist distantseeritust, aga samavõrra ka siirast mängulusti – jah, ilmselt see ongi kunst.

PS. Võttes kokku etendust telerist jälginud sõprade arvamused – energia ja elurõõm jõudsid vaatajani ka telepildi vahendusel, aga ooperigrimm ei kannata teleplaanile omast lähivaatlust.

S. Prokofjevi ooper “Armastus kolme apelsini vastu”.

Nähtud esietendus 28. jaanuaril 2010.

Lavastaja Dmitri Bertman, lavakujundus Igor Nežnõi, kostüümid Tatjana Tulubjeva, valgus Neeme Jõe, koreograafia Edvald Smirnov.

Osades: Priit Volmer (Kuningas), Mart Madiste (Prints), Helen Lokuta (Clarice), Jassi Zahharov (Leandro), Urmas Põldma (Truffaldino), Heli Veskus (Fata Morgana), Mart Laur (Kokatar) jt.

Published in: on 29. jaan. 2010 at 22:28  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/01/29/saagu-voi-maailm-hukka-meil-on-apelsinid-ja-armastus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: