Lugu kohvikust, mida enam ei ole, kuid kus me kõik kunagi kohtume

Üks hea inimene avaldas kord imestust, kuidas ma küll suudan totaalse iseenesestmõistetavusega erinevate kohvikute atmosfääri sulanduda – see toimus ühes ülikoolilinnas, teatrimaja näitekirjaniku nime kandvas kohvikus. Ja kordas oma mõtet mõni aasta hiljem, kui tema ümber olid Lõuna-Euroopa kohvimajad, minul jälle Tallinna lounged. Kui võtta tookordne tõdemus ja liita sellele tõsiasi, et viimasel ajal on kohvikutsest vaat et veel kodusemaks saanud teatrimajad (milles tavaliselt ju kah kohvikunurk leidub), siis saab selle liitmisrehkenduse tulemus olla ainult üks – “Lõputu kohvijoomine”. Teistkordselt kaedud 16. jaanuaril 2010 Eesti Draamateatris.

Esimest korda nägin lavastust nädalapäevad pärast esietendust 2008. aasta sügisel Sauna tänaval endises Heliose kino majas. Mulje oli tookordki positiivne ja haarav. Julgen aga öelda, et nagu hea vein (mida etenduseski hinnatakse) või konjak (mis miskipärast mainimist ei leia ehkki täiendab ju suurepäraselt tassi kohvi), mis ajaga oma tõelise tipu saavutab, on ka “Kohvijoomisega” – kas oli kogu trupi jaoks 16. jaanuaril erakordselt hea õhtu või mõni muu põhjus, aga etendus pakkus imele läheneva teatrielamuse, mida lavastuse teistkordselt vaatamiselt enam oodata ei oskakski. Draamateatri saal pehmete toolide ja punase samettekstiiliga loob palju soojema, kohvikulikuma meeleolu, kui Heliose plasttoolidega kõrgustesse tõusev istmestik. Heliosel oli leitud ruumina jälle see pluss, et see lõi oma nigela seisuga visuaalse ja olemusliku seose lagunenud, maha jäetud kohvikuruumiga, vaataja oli seal aga augel ja kõrgel otsekui kärbes kohviku laes. Teatrisaalis on kaugus selle etenduse jälgimiseks siiski optimaalsem, vaataja on lähemal, rohkem osaline laval kulgevas kohvikuelus ja -melus – sest kohvikusse mineku eesmärk ongi ju sellest õhustikust osa saada. Nii et aeg ja siirdumine teatrimajja on seega antud lavastusele ainult hästi mõjunud.

Ajaga on Kõivu materjalis muidugi segased lood. Autor on ajalise lineaarsuse lõiganud parajateks tükkideks, valinud neist tähenduslikult kõnekamad ja ajaloolõigud vabalt valitud järjekorras taas üksteise otsa lükkinud. Kes soovib, võib püüda kujutatavaid sündmusi õigesse järjekorda paigutada, tihedamaid ajaloolisi seoseid luua lavaseinale projitseeritud aastaarvude kaasabil. Mina veendusin, et pole mõtet, sest pole vahet: suurema osa ajast käib kusagil väljas, kohviku aknaklaaside taga mingi möll, aga milline täpselt ja mis järjekorras meile saksa ja vene mundreid näidatakse polegi oluline. Paiguti kandub möll ka kohvikusaali, aga seegi ei kõiguta näidendi/lavastuse konstanti Stammgasti, kes tegeleb ainukese asjaga, millel kogu selles ajaloopöörises mingi mõte näib olevat – kohvi joomisega. Ja isegi kui valge portselan (Vana Maailma ja kodanluse märk) asendub metallist hoidjas klaasiga näib kohvijoomine kandvat ja hoidvat kõige ehtsamat inimlikkust, inimeseks olemise väärikust. Ei saa öelda, et nihestavad mängud ajaga mulle reeglina sümpaatsed oleksid. Kõiv on kohvijoomisega loonud mitte ainult keskse ja korduva, vaid märgina niivõrd tugeva ja universaalse sümboli, et see seob ajaloolõigud tegelikult väga tugevalt terviklikuks, ajatuks ajaks.

Kui aeg on üsna ajatu – see kõik võis nii olla 80 aastat tagasi, aga see kõik võiks peaaegu nii olla ka homme – siis kuidas on kohaga? Jah, teatava lisaväärtuse annab Tartu ja tema vaimu(inimeste) tundmine, teadmine, mis koht see Werner siis ikkagi oli/on. Samas ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi väga kohaspetsiifilise materjaliga – sarnast elu ja melu leidus ilmselt paljudes teisteski kohvikutes teatripuhvetitest “Moskva” ja “Kukuni” (tõelised stammkunded võisid viimases väidetavalt ööpäevi jutti viibida, tagaruumes magada). Nii et igaüks, kellele mõni kohvik on teiseks koduks olnud, peaks leidma äratundmisi ja samastumisi. Visuaalselt on Riina Degtjarenko puistanud viiteid Tartule – Werneri aknast avanevad “vaated”, interjööri markeerivad objektid on tagasihoidlikud, kohvikulikud selle sõna üldises ja üldistavas tähenduses. Ei tea, kas see on adekvaatne mälestus, aga üldmulje kujundusest on maitsekalt hall-pruunis gammas – tagasihoidlik, väljapeetud ja selles väljapeetuses üksjagu šikk. Võluvaid ajastuloolisi nüansse pakuvad ettekandjate põlled ja soengumood diskreetselt rõhutades siiski aegade vaheldumist selles lõputus kohvitamises.

Kui selles näidendis/lavastuses on midagi tõeliselt ja ainuomaselt Tartulikku, siis on see Stammgast – selline uudishimu ja laiskuse kooslus mõõduka hedonisminoodiga on tõepoolest väga Tartulik. Selline tegelane saab eksisteerida linnas ja kohvikutes, kus ajal on teine rütm ja selle mõõtmiseks on muud väärtusühikud. Kohvilauafilosoofist Stammgasti tekst näib koosnevat sententsidest, mis oma sõna- ja mõttemänguga viivad teiste tegelaste fraasid ja mõttearendused kõrgemale metafoorsele tasandile. Kui esimesest etendusest on meeles Ulfsaki pisut väsinud elegants ja eksistentsiaalselt ebakindlad mõtteterad, siis nüüd nähtud etenduses mõjus Stammgasti tegelaskuju hoopis teisiti lahendatuna – poisikeselikult ulakas läige silmis viskab Stammgast kildu mitte suurte elutõdedeni jõudmiseks (ehkki nendeni jõutakse ka, seejuures suisa sädeleva sarmiga), vaid lusti pärast, et näha, kuidas teised reageerivad ja mis saab. Ta tundub uudishimulikum ja osavõtlikum, vähem oma pisikesse kohvitassi kapseldunud “rääbis”. Stammgastist õhkuv elurõõm, rõõm elu pisikestest väikekodanlikest lõbudest mõjub inimlikkust alal hoidva impulsina.

Vaikse, aga isepäise vaatleja Stammgasti lauda istub aeg ajalt Poeet (Taavi Teplenkov). See tegelane oma absoluutsete tõdede ja oma luuletuste valjuhäälse kuulutamisega seostub isiklikult minule hoopis rohkem Tallinna kõrtside, näiteks Kukuga. Poeetide ilmumist on kübaraga daamed ikka saatnud põlglike pilkudega ja noored igatsevatega. Teplenkovis on selles rollis kõvasti bravuuri, ei puudu ka elegantselt dändilikud žestid. Arvestades, et Teplenkov on hetkel üks täpsema luuletajuga näitlejaid Draamateatris (mida kinnitas ka õnnestunud esitus üldiselt mitte väga õnnestunud “Arbujate” luulekavas), siis on Poeedi roll nagu temale loodud. Et ilmselgelt on Poeedi portrees jooni erinevatest tuntud luuletajatest, siis ootasin ehk, et erinevate ajaloolõikude poeedid üksteisest mingi omase karakteristikuga selgemini eristuvad, et iga ajastu Poeedis on vähem üldistust ja rohkem nüansse.

Samamoodi ja samas hoopis teistmoodi kirjandustegelane on Kõhn Mees (Rein Sepast inspireerit tegelaskuju) – omi ja võõraid värsse retsiteerivad mõlemad, üks neid kui loosungeid rahvale ette söötes, teine endaette mõtiskledes. Kõhn Mees tahab küll võtta telefonikõnesid sellele, kes iganes võimul oleks, aga tema suhestumine reaalsusega on Poeedist erinev, Kõhn Mees on vaikne vastuhakkaja, kes püüab end filosoofilise rahuga ajaloo hoovustes paigal hoida, tema maailm on osalt imaginaarne, puhtkirjandslik nähtus. Tõnu Oja mängib Kõhna Mehe natuke segaduses olevaks inimeseks, kellel on mingid arusaamad ja väärtused ja kes ei oska ega taha hästi oma kohta leida tormlevas uues maailmas.

Hoopis enam reaalsuses kinni on Magister ja Uustulnuk, esimene “kiibitseja” (nagu ta muide isegi enda esimeses vaatuses ütleb), teine tõeline tõsine tegudeinimene. Martin Veinmann mängib Magistri terviklikumaks karakteriks kui näidendi tekstist arvata võiks. Rekkori kehastuses saab Uustulnuk filosoofilisema ja mõtlikuma kuju, kelle südamesoov ajada eesti asja on lavastuses ühesemalt, inimlikumalt ja arutlustest tulenevalt motiveeritumad. Rekkori Uustulnuk on tegutseja, aga samas õige natuke sentimentaalne – leiab ta ju alati tee vanasse kohvikusse endise jutukaaslase Stammgasti manu. Ise küll turtsudes, et ega viimane muud peale kohvi lürpimise tee, samas inimesena vajades kokkupuudet selle otsekui teisest ajast ja väärtuste süsteemist pärineva inimesega.

16.jaanuari etenduses mängiti tugevamalt esiplaanile Stammgasti ja ettekandja Erika vaikne kohvikuromanss. Ehk on selle liini võimendumine seotud Stammgasti uljama ja ulakama loomuga. Esimesest vaatamiskorrast mäletan neid suhteid üsna tehislikult mõjuvate, pingutatult “mängitutena”. Seekord on Stammgasti ja Erika vaheline keemia usutav ja olemas, sõbralik lõõpimine ja vaos hoitud sümpaantia rikastavad Stammgasti kuvandit ning mõjuvad ajaloo tõmbtuule lõõtsumises hingekosutavalt.

PS. Tänases Werneris tõmbab kogu aeg tuul, aga mitte metafoorses mõttes, vaid reaalselt.

PPS. Mõni päev pärast etenduse vaatamist viibisin eksamitega seoses Tartus ja et mul oli pisut aega, otsustasin hommikuses Werneris kohvi juua. Esimeses saalis aknaaluses lauas istus seltskond vanaprouasid, kübarad-baretid peas, kohvid-koogid ees. Võib olla, et mõned asjad tegelikult üldse ei muutugi.

Lavastuslikud andmed: autor Madis Kõiv, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, muusika Ardo Ran Varres. Osades: Juhan Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjusko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Mait Malsten, Tiit Sukk, Viire Valdma jt.

Published in: on 28. jaan. 2010 at 00:25  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/01/28/lugu-kohvikust-mida-enam-ei-ole-kuid-kus-me-koik-kunagi-kohtume/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: