Ja anna meile andeks meie võlad. Ja luba elada ilusat valet.

Henrik Ibseni “Metspart” Ingomar Vihmari lavastuses. Kunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundus Ingomar Vihmar. Osades: Tõnu Aav (Werle), Tõnu Oja (Gregers Werle), Jaan Rekkor (vana Ekdal), Mait Malmsten (Hjalmar Ekdal), Merle Palmiste (Gina Ekdal), Kleer Maibaum (Hedvig), Kersti Kreismann (proua Sorby), Ivo Uukkivi (Relling), Raimo Pass (Molvik), Mari Lill ja Ester Pajusoo (teenijad).

Draamateatri väikeses saalis nähtud 17. jaanuaril 2010.

Draamateatri väike saal oma intiimse atmosfääriga on järjepanu pakkunud kvaliteetset näitlejateatrit – nädalase vahega olen neil laudadel näinud “Metsparti” ja “Sügissonaati”. Lisaks realistliku teatri parimatele traditsioonidele ja hoolikalt välja mängitud rollidele, seob lavastusi ka temaatika – perekond, peresuhted, pettumine ja andestamine.

Ibseni küpseimaks draamaks peetav ning maailmas enim lavastatav “Metspart” ei keskendu, erinevalt autori varasematest töödest, enam sotsiaalsetele ja ühiskondlikele oludele, vaid üksikisikule. Ühiskond kajastub muidugi ka, aga mitte draama motiveerijana, vaid kauge foonina, mis ühtlasi annab teatava ajastuloolise koodi tegelaste motiivide mõistmiseks. Omaaegsele publikule jäi mõistetamatuks Ibseni lembus suurte, kõikehülmavate sümbolite vastu, mis andsid nime näidendile ja moodustasid tegelikult materjali selgroo. Sümbolismi kõrval kõlab realistlik toon väikese inimese karmhalli igapäeva peegeldamisel. Just seda heideti autorile ka ette – sukeldumist täiesti marginaalsete inimeste üksluisesse ja säratusse argipäeva. Omati just see täiesti tavaliste inimeste sattumine tragöödiasse võimendab Ibseni näidendite kummituslikkust, mõjuvust. Tragöödia ise muutub seejuures üksjagu ambivalentsekski – Hedvigi hukk “Metspardis” on perekonnale muidugi traagiline sümdmus, aga mis on ühe väikese inimese surma sadade, tuhandete väikeste hulgas, kellest me keegi ei tea ega kelle peale mõtle. Makrotasandil ei muutu sellest püstolilasust mitte vähimatki. Ühtaegu halvustavalt, näidendi kontekstis aga vastuvaidlematult tõeselt võtab selle elu kokku doktor Relling – väikeselt inimeselt ei tohi ära võtta tema eluvalet, sest see on ainus, mis tal on. Ja taas tõstatub aususe ja ära rääkimise teema – on meil õigus rõhuda jäägitule aususele ja seda teistele peale suruda, kui ainus, mida see ausus teha saab, on haiget. Absoluutse tõe ja (näilise) vabanemise hind võib olla liigagi kõrge.

Lavastaja ei ole lõhkunud materjali ajastulisust, ei ole püüdnud seda kunstlikult moderniseerida. Kunstniku tagasihoidlikud viited kostüümides ja dekoratsioonis viitavad abstraktsele ajaloolisusele. Natuke liiga sigri-migri oli see ruloodele konstrueeritud tagasein, paar suuremat rahulikumat, aga valitumat seepiatoonis motiivi jätnuks kargema, kristalliseerunuma mulje ja kriipsutanud tagasihoidlikult alla materjali sümbolistlikkust. Kostüümid viivad mõtte samuti 19. sajandi peale, eriti kaunis kooslus tegelaskuju-karakteri-visuaali vahel sünnib Merle Palmiste Ginas. Doktor Relling oma pintsakus, mis näeb välja nagu selles oleks magatud (ilmselgelt selle pärast, et selles ongi magatud) on üks igavesti punk kuju, kelle kehastamine käib Uukkivil talle omase lohaka elegantsiga. Tegelaskujude harmoonilise paari moodustavad Werle ja proua Sorby (Tõnu Aav ja Kersti Kreismann) – mõlema karakteris on elukogemuse enesekindlust, maneerides “vana kooli” rafineeritust, unistuste asemel on õigustatud ootus hoolikalt kalkuleeritud õnnevõimalikkusele.

Naiste psühholoogiale pööras Ibsen suurt tähelepanu, pole siis imestada, et ühed jõulisemad tegelased lavastuses on Gina ja Hedvig. Gina on naine, kes endale unelemist ja unistamist lubada ei saa, sest muidu jääks laud lagedaks. Reaalsus on see, et ta pidi abielluma, et oma endise isanda laps väärikalt üles kasvatada – keegi pole selles süüdi, see on elu ja mida iganes tunneks Gina ise, pole mõtet sellest numbrit teha, sest olukorrast teadlikuks saamine ei teeks kedagi õnnelikumaks. Tütar Hedvig on isepäine, lapsikuse ja varaküpsuse piiril balanseeriv tütarlaps. Kleer Maibaum pole püüdnud lapseks kehastuda (ja väga hea ongi): väliselt laiavad kasutamist vaid mõned teismelise kohmakust väljendavad liigutused, trotslik hoog tegutsemises. Oma tegelase lapselikkust annab näitleja edasi pigem visandades vaataja ette täiskasvanute omast kvalitatiivselt erineva mõttemaailma.

Hjalmari kuju puhul hoiatas Ibsen esimest lavastajat, et roll tekitab kiusatust kujutada meest koomilises võtmes. Toona võis see nii ollagi. Teatav teatraalsus ja sentimentaalsus on Hjalmari osatäitmises omal kohal. Ei saaks öelda, et Hjalmar oleks kuidagi eriline tossike (võib-olla mõjutab siinkohal arvamust Malmsteni osatäitmine, tema rollislepp) – ta on keskpärane ja üksjagu laisk, sest naine saab ju igapäevase elu korraldamisega nii hiilgavalt hakkama.

Noore Ekdali kujutamises suudab Tõnu Oja võrratult ühendada kirglikkuse ja pealiskaudsuse – esimene väljendub sõnades absoluutsest tõest ja valedest vabanemisest. Samas on mehe hääl selle paatosliku sütitava kõne ajal üksjagu eemalolev. Püha tõe kuulutamine on tema missioon selle perekonna juures, aga kogu ta olemusest õhkub, et ta tüdineb sellest (või mõnest muust) eesmärgist üsna ruttu ega lase ühelgi oma “võitlustest” oma sisemust kuigivõrd kõigutada. Kogu traagika juures, mida tema tegevus kaasa toob,  ei mõju noor Ekdal vastiku, vaid õnnetu ja lootuseta inimkujuna, kellel on veel pikk tee käia õppimaks, et vägisi vabaks ja õnnelikuks teha ei saa kedagi.

Inimlikkus, andestus ja unustus saavad kokku ja segunevad vana Ekdali kujus: näpuotsaga on tas säilinud veel eneseväärikust. Pobleemide ja mineviku eest on lihtsam pööningule peitu minna ja jahti pidada; kohati tundub otsekui oleks Ekdal juba ammugi unustanud, kes ta säärasesse madalseisu tõukas – see raske ja valus mälestus oleks nagu mälust kustunud.

Eks ole unustamine teatav enesekaitse. Aga ka andestus.

Iga suhte sileda pealispinna all võib varjul olla oma metspart. Vahel on parem ta sinna põhjamudasse jätta. Või väga vaikselt ja omaette ( enda sees) pinnale tuua ja vabaks lasta.

Published in: on 26. jaan. 2010 at 00:31  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/01/26/ja-anna-meile-andeks-meie-volad-ja-luba-elada-ilusat-valet/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: