au temps des feuilles mortes

Ingmar Bergmani “Sügissonaat” Eesti Draamateatri väikeses saalis. Lavastaja Priit Pedajas, kostüümikunstnik Reet Aus. Osades Ülle Kaljuste (Charlotte), Maria Avdjushko (Eva), Britta Vahur (Helena), Viktor (Ain Lutsepp).

Nähtud 24. jaanuaril 2010.

Armastuse ja vihkamise vaheline piir on õhuke. Ja mõnikord mingit piiri polegi.

“Sügissonaat” on lugu edukast, terve elu ringi sõitnud kontsertpianistist, kes pärast 7 aastat võtab vastu kutse tütrele ja ta pastorist mehele külla sõita. Hingekosutavast puhkusest saab aga öö täis süümepiinu ja süüdistusi. Südamelt räägitakse ära kaua käärinud valu, aga kas sellest kellelgi kergem hakkab, jääb finaali hommikukarguses iga vaataja enese otsustada. Ma ei poolda läbi nämmutatud ja etteantud tõdede publikule pealesurumist. Avatud lõpp sunnib vaatajat teemaga suhestuma, nähtust omad järeldused ja edasiarendused tegema, aga antud etenduses mõjub finaal mitte tahtlikult ja teadlikult avatuna, vaid poolikuna – otsekui oleks lavastajal juhtmõte katkenud ja siht ähmastunud. Iga vaataja võib luua oma tõlgenduse, aga kuhu üritas looga välja jõuda lavastaja, jääbki hämaraks. Katarsist ei saabu vaatajate ega tegelaskujude jaoks. Elu läheb edasi, nagu ta ikka on läinud, nii pastoraadis kui Pariisis.

Ema ja tütre keerulise suhtepuntra võib üle kanda üldisemale tasandile – kas on olemas õigeid ja valesid valikuid? mis on edu hind? kellel on õigus meie valikute üle kohut mõista? kas vana valu välja rääkimine toob alati kergendust? või hakkab sellest mõnikord kellelgi ainult veel valusam? kui inimene ei vasta meie ideaalidele, on see tema või meie süü? kas alati üldse on süüdlast? ja kuidas siis ikkagi edasi minna? Nüansirikkalt mängitud Charlotte’i kuju tekitab isegi rohkem kaastunnet, kui endassetõmbunud Eva, kelle suur lapsepõlvetrauma kõlab pigem tavalise puberteedikriisina, mis 1978. aastal võis ju näida kohutava ebaõiglusena, aga mille kaasaja ilule ja edule orienteeritud staarikultuslikus maailmas on iga teine teismeline läbi elanud. Oma vanemate idealiseerimine kuulub lapsepõlve juurde. Samamoodi nagu teismeea juurde kuulub nendes pettumine. Ja ometi ei jää suurem osa inimesi oma vanemaid teismelise mässumeelsuega vihkama ja absoluutsete väärtuskriteeriumitega hindama. Siinkohal tulebki ilmselt mängu andestus – teistele, aga samavõrra kui mitte rohkem ka iseendale.

Tütar Eva karakterit läbiv joon on armastuse/viha ja valu kõrval sõltuvus – kahe teraga mõõk. Just see paneb teda kirjutama küllakutset, et elukaaslase kaotanud ema toetada. Sest temal on vaja ema toetada, näidata emale, et kordki on ema temast sõltuv, küsimata kordagi, kas ema seda toetust soovib ja solvudes, kui ta märkab, et ema saaks suurepäraselt hakkama ilma temata. Sõltuvus ja ebakindlus panevad Evat nõutama ema arvamust tema klaverimängu kohta. Seejuures noor naine otsekui sunnib emast välja kriitilise kommentaari – kui kokku kogutud ja korralikult talletatud pettumus, alaväärsus ja solvumine on tunded, mis karakterit koos hoiavad, millest karakteri püsti püsimine sõltub, siis ema kriitika tugevdab status quod – välja pigistatud kriitika otsekui kinnitaks Eva veendumust oma süüdistuste õigsuses. Avdjushko mäng mõjub kohati pisut rabedalt, tema kirglikes süüdistustes segunevad vihkamine ja armastus nii et ei saagi aru, kumba seal rohkem on (Loodan, et tundevarjundite ambivalentsus oli teadvustatud ja taotluslik – sellisel juhul võiks rääkida peaosaliste peaaegu võrdväärsest partnerlusest.) Minule tundus, et armastust oli rohkem. Ja sõltuvust. Samas ei mõju etenduse lõpplahendus minu jaosk lootusrikkalt ja andestavalt , vaid pigem trotslikult.

Lugupidamine Britta Vahuri rollisoorituse suhtes – väike, aga nõudlik roll, mis eeldab erilist pieteeditunnet. Rõõm tõdeda, et Vahur ei muutunud mänguliselt ülepakutuks ega trafaretseks, vaid sai hakkama väljapeetult toetava osaga. Ain Lutsepp on aga tõeline stseeninäppaja – teda on koduselt mõnus ja vahel huvitavam jälgida kui mõndagi peategelast. Naisjõudude kahtlemata kire ja sisseelamisega esitatud rollide kõrval liigutasid mind kõige rohkem aga just Lutsepa tegelaskuju Viktori napid, aga tundeehtsad ja natuke abitud tunneteavaldused – miskit lõpmata inimlikku ja sooja õhkus neist fraasidest ja kogu näitleja lavalisest olemisest (isegi hoolimata teatavast stamplikusest mängumaneeris ja intonatsioonis).

Lavastus ja selle kujundus annavad hästi edasi loo intiimset meeleolu. Tumeda koloriidi ja tolmuste tugitoolidega luuakse mugav, aga natuke raskepärane atmosfäär tolmunud tunnetes tuuslamiseks. Seejuures, nagu tunnetes nüansse, on tähelepandav, kui palju on mustal ja tumehallil selles lavapildis varjundeid. Charlotte’i säravpunane kleit mõjub aga nagu sõõm värsket õhku, samas šokeerib luues karjuva kontrasti kõige ümbriteva tagasihoidlikkusega. Ja nii nagu naise kleit on liiga ere, kontsad liiga kõrged ja peened, nii on liiga kõrged ka tema ambitsioonid ja olemus liiga erinev, et sobida pastoraati või lihtsalt pereelamusse. Kui ei oleks ohvreid, ei oleks ka suuri andeid. Aga ohvreid saab olla ainult siis, kui ollakse nõus ohvriks hakkama.

Published in: on 25. jaan. 2010 at 00:51  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/01/25/au-temps-des-feuilles-mortes/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: