Teater sellest, kuidas tehti filmi. Duubel kaks.

Kas teie tahaksite vaadata filmi lehmadest ja ühest Iiri poisist, kes ennast ära tapab? Aga etendust sellest, kuidas tehti filmi samas kui üks Iiri poiss ennast ära tappis?

15. jaanuaril 2010 läks kordusvaatamisele Linnateatri lavastus “Kivid sinu taskutes…”. Lavastaja J. Rohumaa, kunstnik A. Unt, muusika V. Tubin. Osades endiselt Argo Aadli ja Indrek Ojari.

Iirimaa – selle sõnaga kõlab kaasa mingi romantilis-müstiline alltoon, tuues meelde härjapõlvlased, lagunenud kindluslossid ja nelikümmend erinevat rohelise varjundit. Rohumaa pole kaugeltki ainus eesti näitleja-lavastaja, keda see maa on ära võlunud ja lähedaseks saanud, ehkki tema lavastajasleppi sobitub Iiri-teemaline tükk muidugi eriti hästi – küpses ju selle materjali lavale toomise mõtegi eelmise Iiri loo “Impro 3” järellainena. Olles ise Iiri maa ja kultuuri vaimustust raskel kujul põdenud tean, et see lummus on kerge tekkima. Ja kui inimene leiab endale neist lugudest midagi, millele ta hing kaasa hakkab helisema, siis miks mitte. Teisalt, puutunud kokku, õppinud ja uurinud eesti rahvakultuuri erinevaid ilminguid julgen väita, et eesti rahvakultuur ja rahvausund pole vaesemad, kui imetletud ja ihaletud (ja isegi idealiseeritud) iiri omad. Sama köitva etenduse kui “Impro 3” saaks näiteks vabalt kokku panna näiteks setu rahavausundi kuradi ja pühakute pärimustele tuginedes. Lisada sellele autorite vaimsele Iirimaa-ihalusele juurde eestlaste Iirimaal töörügamine, mis lavastuse välja tulles oli veel üsna kuum teema ja võrreldes seda noorte ihalusega Ameerikasse, saama veel ühe seose Eesti ja Iirimaa vahele.

Hollywood – kauge ja tõotatud, kuid tihti kassikullana sädelev maa. Eks igaühel on oma American/Hollywood dream – see Dream ei pruugi üldse olla seejuures seotud Hollywoodi või filmindusega. Lihtsalt üks suur ja särav unistus. Üks näidendi tegelastes kannab tagataskus stsenaariumi käsikirja ja usub, et unistuse täitumine on ainult ajastamise küsimus. Teine, Ameerikas õnne otsimas käinud, aga mitte leidnud, mõistab, et absoluutse enamiku jaoks ei saabu kunagi õiget hetke ega realiseeru kunagi säravad soovunelmad. Mõelda võib mõlemat moodi. Aga kumb mõtteviis õnnelikumaks teeb?

Teist korda “Kive…” vaadates tekib hoopis erinev meeleolu ja emotsioonid kui esimesel vaatamiskorral. Ei ole nii hingetuksvõtvalt ja pisarateni naerutavalt naljakas. Pigem on selline hea tuttav ja kodune tunne nagu mõnd kallist inimest üle pika aja kohates või ootamatult oma lemmikfilmi, mida pole ammu näinud,  vaatama sattudes. Publik on vaoshoitum, näitlejad ise ei lähe enam tükiga nii väga kaasa, selles mõttes, et ei lange enam rollist välja ise itsitama hakates (mida esimesel nähtud etendusel üksjagu juhtus). Üllatusega avastasin, et kohati tundus näitlejate omavaheline lavaline suhtlus/partnerlus väga napp – otsekui oleks teatav programm peal, sõnad ja liigutused tulevad iseenesest ilma, et neile päriselt keskenduma peaks. Arvestades, et tegu sissetöötatud tükiga ja pikaajalise koosmängukogemusega, on isegi tõenäoline, et lavapartnerite vaheline suhtlus toimis poolest pilgust ja iseenesestmõistetavusega, mis saalini ei jõudnud. Isiklikult sooviksin aga igal juhul, olgu tegu kui mängitud tükiga tahes, näha just seda kaaslase tunnetamist ja jälgimist, mis mõnigi kord annab näitleja rollisooritusele ja etenduse üldisele meeleolule olulise lisaväärtuse.

Ojari mängulaadi iseloomustavad kaks omamoodi vastandlikku omadust. Ühest küljest on just talle omane mängida justnagu ei mängikski, vaid lihtsalt oleks laval, ilma teatraalsuseta, omas loomulikus konditsioonis. Teisalt on tema kujutatud karakterid lihalikumad ja jõulisemalt, pastoossema värviga maalitud.  Aadli mängu iseloomustavad jällegi kergus ja visandlikkus. Viimane mitte markeerimise halvustavas tähenduses, vaid mõjudes joonistuse või akvarellina, mis jätab õhku ja ruumi vaataja fantaasiale. Eriti selgelt hakkas see kergus, ainult olulisemate kontuuride napp märkimine silma filmidiiva kujutamises, kes mõjub küll ääretult sensuaalse, aga kuidagi sootu, eeterlikuna. 

Aime Undi lakoonilist lavakujundust võiks soovi korral seostada filmikaadrite ja ümbrises negatiividega või tuua kulunud võrdlusi uima ja unistuste hajumisest suitsuna tuulde. Kogu etendus on omamoodi kujutlusvõime kontroll -. kuivõrd läheb vaataja illusioonidega kaasa ja hakkab uskuma seda lugu ja neid tegelaskujusid, keda talle näitavad kaks mustades T-särkides ja teksastes meest laval. Punane piirdenöör seostub lisaks kinole ja kinotähtede “punase vaiba maailmale” veel muuseumiga ja sobitub kah omamoodi konteksti – teater ja teatrinäitlejad kui midagi ainulaadset ja museaalset võrreldes filmimaailma hilisuse, kopeeritavuse ja massilisusega.

Published in: on 19. jaan. 2010 at 11:42  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2010/01/19/teater-sellest-kuidas-tehti-filmi-duubel-kaks/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: