Teine lahutus. Ikka oivaline.

17. detsembril kaesin teist korda Draamateatri lavastust “Minu oivaline lahutus” ning sain taaskord kinnitust, kuivõrd “elus asi” on teatrietendus.

Endiselt kirjutan kahel käel alla kõigele sellele, mida lavastusest arvasin pärast esimest vaatamist (“Üks oivaline lahutus” on vastava sissekande pealkiri). Isegi hoolimata sellest, et ma loo arengut ja humoorikaid stseene juba tean, muutis näitlejate (eriti muidugi Kaljuste) energiast pakatav mäng etenduse haaravaks ja lõbustavaks nii et mingist igavusest ei saanud juttugi olla. Tõdemus, et Ülle Kaljuste on ikka üks pagana hea näitleja, ei üllata ilmselt kedagi, aga olgu see ikkagi veelkord kirja pandud. Kui lavastuse esimesel vaatamisel võlus näitlejanna mängust isegi tugevamalt just Kaljuste-Teplenkovi teineteist toetav duett, siis seekord köitis ja hoidis kogu tähelepanu endal Kaljuste ainuisikuliselt. Etendus kulges minu arvates rohkem soolo võtmes. Viimasest asjaolust on isegi õige natuke kahju, sest näitlejate partneritunnetust jälgida oli ääretult põnev. Aga see-eest –  milline kuratlik sädemeke Kaljuste pilgus seekord välkus! 17. detsembri etendust näisid domineerivat rõhud koomilistele momentidele, varem alatoonina toiminud üksioleku hämmingut ja ahastust ei täheldanud.  

Eks paljugi sellest, millisena etendust vastu võtad, sõltub istekohast. Minul on võimalus olnud “Lahutust” jälgida 4 rea keskpaigast ja nüüd paremalt servalt. Lähedalt vaadates on muidugi see võlu, et saab paremini jälgida miimikat ja näha, kellele näitleja oma pilgu fikseerib, samas on suurt plaani raskem haarata ega tekki ka seda meeldivat illusiooni,mis kaugemal istudes vahel ikka tuleb, et ta mängib just sulle 🙂 Isegi väikestel apsudel (eriti kui neist muhedalt ja segamatult üle mängitakse) on oma teatav võlu meenutamaks, et see konkreetne etendus sünnib siin ja praegu ja täpselt sellisena enam ei kunagi.

Hetkel julgen küll öelda, et “Minu oivaline lahutus” ja selle osatäitjad ei ilmuta märke väsimisest, etenduses on särtsu ja näitlejates vitaalsust. Jõudu ja jaksu neile selleks! 🙂