laulumäng muusika ja süldiga

Tiit Palu “Raimonds”. Lava seadnud Silver Vahtre, kostüümid Silver Vahtre ja Ester Kasenurm, laulma õpetanud Toomas Voll, kontsertmeister Evald Raidma. Osades: Liisi Laigna, Karin Tammaru, Lii Tedre, Kaili Närep, Ireen Kennik, Triin Lepik, Tambet Seling, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Enn Keerd, Jüri Vlassov, Veljo Reinik, Indrek Taalmaa.

Endla teatri külalisetendus 21. detsembril 2009.

Olen võtnud põhimõtteks minna etendusi vaatama positiivse või vähemasti neutraalse eelhäälestusega. “Raimondsi” puhul oli väike ebalusvärin sees: kommentaarid on rääkinud peamiselt väga lihsast loost ja süldist (ja nagu näha ei saa viimast mainimata seda kirjatükki koostatud minagi). Et tegu on minu selle kalendriaasta viimase teatrikülastusega, siis tahaks ju ikka, et see finale oleks meeleolukas ja jätaks hea tunde. Teab mis imesid laval ei toimu, aga otseselt pettumiseks kokkuvõttes ka põhjust polnud.

Mulle väga meeldib ootesaali/vaguni kujundi kasutamine lavakujunduses(“Voldemar”, “T ja Õ IV”). Vastavas meeleolus ja esemetega on lahendatud “Raimondsi” lava. Lavastuse käigus ilmneb, et neid pinke annab liigutada ja sellega mõnegi huvitava kompositsiooni luua (küüditatu küsitlemise stseen). Vajalikku vaheldust ja tegevuskohtade markeerimist teenivad lauad toolidega – pitslinaga kaetud märkimaks Eesti-aega ja selleaegseid väärtusi, tehaselinaga kaetuna uue aja märgina. Ja muidugi annab selle lauaga mööda lava ringi kimada 😉 Ainult sellest imelisest naivistlikust seinakesest, mis Sirje lapsepõlvekodu märkis, võinuks loobuda – stseeni mõte kogu oma lihtsameelsuse ja absurdsusega oli arusaadav ka ilma visuaalsete võimendajateta. See-eest värviliste tulukestega estraaditrepp oli nii oma ajastu märk kui üldse võimalik ning lisas kogu vaatemängule teatavat absurdihuumorit.

Rõõm tõdeda, et kõik näitlejad laval said laulmisega igati ausalt hakkama. Teistest enam jäi kõrva Ireen Kennik, kes kannataks vabalt võrdluse välja mõnegi tunnustatud laulva näitlejannaga. Omapärane tämber on ka Liis Laignal, eriti madalamates registrites. Meespoolelt on Tambet Seling ja Laru Kink need, kes rohkem meelde jäid – esimene oma väga puhta ja siira esitusega, teine elumehelikkusega – tema “Merevaigu” loo esituses oli midagi donjuanlikku, mis ilmselt oli omane ka hiljem mööda suurt kodumaad tiirutanud estraadi ja muudele tähtedele.

Lavastuslikult täiesti vastuvõetamatu oli minu jaoks Taalmaa sissejuhatav monoloog. Samas jälle “Ballettmeistri” puhul mulle selline jutustaja kasutamine meeldis, aga eks see olegi kinni lavastuse formaadis ja esituses. Taalmaa puhul oli tunne, et saali kogunenud lihtsameelsetele on vaja ära seletada, kus ja milleks nad on ja mida neile näitama hakatakse, lisaks veel paar nalja visata, et ikka kohe oleks tsirkust ka. Õnneks sai see jubedus otsa ja kohe otsa tulid Paulsi levimuusikameloodiad ja mõnusa nihestatusega esitatud peategelase Sirje elulugu. Just nihestatus, distantseerumine loost ja oma tegevusest on see, mis näitlejate mängus (ilmselt sihilikult ja lavastuslikult) paiguti läbi lööb ja lubab “Raimondsist” rääkida kui muusikalisest teatrietendusest, mitte kui estraadirevüüst. Minu isiklikeks lemmikuteks olid lavapildikesed Undi ja Pansoga 😀 Etenduses viidatakse “Hamleti” lavastusele, aga millisele ja kellega peaosas? Mul läks kõrvust mööda, mis aastat nad sellega seoses mainivad. Kui keegi teab, palun valgustage mindki. (1966 etendus Riiklikus Noorsooteatris “Hamlet” Eskola kehastatuna, aga mulle nagu tundus, et “Raimondsis” muiatakse mingi teise instseneeringu üle). Vaimukas vinjett on ka soome reklaami etendamine – just selliste detailide kaudu joonistab “Raimonds” pildi mitte ainult ühest inimelust vaid ühiskonna ja ajastu mentaliteetidest laiemalt. Või peaaegu tähelepandamatu märkus selle kohta, et kohv on hea – ubadest, või külmkapi ostmisest – kui palju need tegelikult räägivad ajastu kohta kõige laiemalt.

Liis Laigna energilisus ja suured ümmargused silmad sobivad Sirje rolli täitmiseks väga hästi. Ühe naise eluloosse mahuvad siiras kiri Stalinile, küüditamine, tagasipöördumine, töö tehases, armastus ja laste kasvatamine ühiskorteris. Mu teatrikaaslane ütles vaheajale siirdudes, et küüditamisest on tehtud farss. Mina seda arvamust ei jagaks – küüditamise kajastamisel on tooniandvaks suhtumiseks hämming ja absurditaju. Ja samamoodi nagu on vaieldamatult kindel, et tegu oli ääretult traagilise seigaga ajaloos ja paljude inimeste elus, on tõsiasi ka see, et ka Siberis jäädi ellu, saadi eluga hakkama, elati edasi, saadi lapsi, tuldi tagasi. See oli kurb paratamatus, aga see oli ka inimeste üks ja ainuke elu, mida elada. Eluloo vahele põimitud Paulsi laulud kinnitavad, et igasugustel aegadel on elatud ja inimlikud tundmused jäävad samaks mistahes režiimide tingimustes – ikka ollakse noored, ikka armastatakse muusikat, ikka püütakse elu elada nii hästi ja õnnelikuna kui võimalik.

Mis siis veel, kui et kui sült on laval olnud, siis peab see ka ära söödama. Seda näitlejad lõpuks teevadki. Kõik kokku ei jäta küll kustumatut mälestust, aga tänu lustlikule mängulaadile on muigamapanev meelelahutus – sellisena tulebki seda võtta ja sellisena on tegu õnnestunud ettevõtmisega.

Published in: on 21. dets. 2009 at 23:54  Lisa kommentaar  

Teine lahutus. Ikka oivaline.

17. detsembril kaesin teist korda Draamateatri lavastust “Minu oivaline lahutus” ning sain taaskord kinnitust, kuivõrd “elus asi” on teatrietendus.

Endiselt kirjutan kahel käel alla kõigele sellele, mida lavastusest arvasin pärast esimest vaatamist (“Üks oivaline lahutus” on vastava sissekande pealkiri). Isegi hoolimata sellest, et ma loo arengut ja humoorikaid stseene juba tean, muutis näitlejate (eriti muidugi Kaljuste) energiast pakatav mäng etenduse haaravaks ja lõbustavaks nii et mingist igavusest ei saanud juttugi olla. Tõdemus, et Ülle Kaljuste on ikka üks pagana hea näitleja, ei üllata ilmselt kedagi, aga olgu see ikkagi veelkord kirja pandud. Kui lavastuse esimesel vaatamisel võlus näitlejanna mängust isegi tugevamalt just Kaljuste-Teplenkovi teineteist toetav duett, siis seekord köitis ja hoidis kogu tähelepanu endal Kaljuste ainuisikuliselt. Etendus kulges minu arvates rohkem soolo võtmes. Viimasest asjaolust on isegi õige natuke kahju, sest näitlejate partneritunnetust jälgida oli ääretult põnev. Aga see-eest –  milline kuratlik sädemeke Kaljuste pilgus seekord välkus! 17. detsembri etendust näisid domineerivat rõhud koomilistele momentidele, varem alatoonina toiminud üksioleku hämmingut ja ahastust ei täheldanud.  

Eks paljugi sellest, millisena etendust vastu võtad, sõltub istekohast. Minul on võimalus olnud “Lahutust” jälgida 4 rea keskpaigast ja nüüd paremalt servalt. Lähedalt vaadates on muidugi see võlu, et saab paremini jälgida miimikat ja näha, kellele näitleja oma pilgu fikseerib, samas on suurt plaani raskem haarata ega tekki ka seda meeldivat illusiooni,mis kaugemal istudes vahel ikka tuleb, et ta mängib just sulle 🙂 Isegi väikestel apsudel (eriti kui neist muhedalt ja segamatult üle mängitakse) on oma teatav võlu meenutamaks, et see konkreetne etendus sünnib siin ja praegu ja täpselt sellisena enam ei kunagi.

Hetkel julgen küll öelda, et “Minu oivaline lahutus” ja selle osatäitjad ei ilmuta märke väsimisest, etenduses on särtsu ja näitlejates vitaalsust. Jõudu ja jaksu neile selleks! 🙂

Published in: on 21. dets. 2009 at 14:37  Lisa kommentaar