das Prinzip Hoffnung

Jay D. Hanagani näidendi “Esimesed suudlused” on lavastanud Madis Kalmet. Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Kunstnik Liina Tepand, muusika Feliks Kütt.

Kastrolletendus Eesti Draamateatri suures saalis 14. detsembril 2009.

Esimene tegelane on laval veel enne etenduse ametlikku algust – vana, natuke hõre kuur – esimese kohtumise paik, Mary ja Johni ühine salapaik läbi lapsepõlve ja täiskasvanuea, rõõmude ja kurbuste, vallatuste ja leinade vaikne tunnistaja. Koht, mis kannab mälestusi samavõrra kui tegelased ise. See on olemas enne neid ja jääb ilmselt veel natukeseks pärast neid, nagu armastus, mis oli olemas juba ammu ja ootas, et need 2 inimest kokku saaksid ja ta leiaksid; märk üheaegselt kaduvusest ja püsivusest – haprast ja aeg-ajalt kõpitsemist vajavast, aga siiski võimalikust.

“Esimesed suudlused” on ajaliselt ja ruumiliselt ebakonkreetne, omas suletud süsteemis toimiv armastuse lugu; vaatajale ei pakuta midagi selle kõrval ega väljaspool seda süsteemi. Mis omakorda tähendab, et laval on siiras ja südamlik, aga lihtsakoeline lugu, mille tegelaskujudki jäävad veidi liiga üldistatuks; nimed Mary ja John mõjuvad kui Naise ja Mehe koondnimetajad ja kohati tunduvad tegelased pigem ideaalilähedaste koondportreede kui reaalsete inimestena. Ja just see muudab Mary ja Johni loo muinasjutuliseks, aga mitte suurlinna moodsaks muinasjutuks, vaid selliseks vana kooli ja traditsiooniliste väärtushinnangute peegelduseks. Ja just selle pärast, et muinasjutte (ja muid ilusaid valesid) on vahel kosutuseks vaja meil kõigil, jääb etendusest kokkuvõttes puhas ja helge emotsioon.

Laurimaa ja Seeman on saavutanud paindliku koosmängu. Seemani mäng suisa hämmastas oma lihtsuse ja samas varjundirohkusega – ei midagi ülearu teatraalset, tema nagu olekski olnud kogu ihu ja hingega see mees John, kes armastab Maryt. Laurimaa mäng ja karakter mõjuvad kuidagi vähem dünaamiliselt: ta on tugev, elujõuline ja särav naine algusest lõpuni, 11-72 eluaastani, aga arengut ja varjundeid on seejuures vähem. Lavastuslikult ja mänguliselt üks huvitavamaid oli pilt tegelaste 32st eluaastast ja abielukriisist, mida illustreeriti paralleelselt (ja kohati lõikuvalt) peetavate monoloogidega. Kõnekas tundub siinkohal näitlejate laval lahus seismine ja saali suunas vaatamine – on ju ütleminegi, et armastus pole mitte üksteisele otsa vaatamises, vaid samas suunas vaatamises. Selja taha jääb vana kuur: kindel seljatagune meenutamas minevikku, samas kujutatud hetkel nagu elust välja lülitatud ja (oma tähendustega) kõrvale tõrjutud.

Sümpaatselt mõjub, et erinevaid eluperioode kehastades ei kalduta liialdustesse, ülemängimisse, vaid jäädakse üsna lihtsaks ja loomulikuks vanuseid vahel üsna napi, aga kõneka detailiga markeerides. Kostüümid mängivad selles eluperioodide märkimises olulist rolli ja need on hea maitsega valitud.

Natuke häiris antud lavastuse puhul, et seda idülli ei pingesta õieti mitte miski, isegi mitte 32. eluaasta pilt abielukriisist, kus armastusloo süsteem hetkeks ülejäänud maailmaga põrkub. Aga seegi peaaegu midagi intriigi laadset jääb vaid virvenduseks muinasloo pealispinnal, ei jõua välja ega raputa karakterite ega loo arengu süvakihte.

Tõsi on, et vahel on selliseid pretensioonituid, oma siiruse ja naiivsusega võluvaid lugusid väga vaja. Kui need on veel esituselt ja näitlejatöölt köitvad (avastasin selle lavastusega Seemani ande ja jään ootama järgmisi võimalusi teda laval jälgida), siis on tegu igati õigustatud moodusega külma talveõhtu veetmiseks.

Published in: on 18. dets. 2009 at 00:40  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/12/18/das-prinzip-hoffnung/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: