Mis ühendab jumalat ja kontorit? Metafoor.

Kafkat on eesti teatris varasemalt lavastatud kolmel korral: 1995 “Protsessi”, 1998 ja 2004 “Metamorfoosi”. Põhjuseks ilmselt Kafka mastaapse ja kompleksse kirjandusliku keele, ainuomase tiheda, aga kuiva stiili raskesti tõlgitavus teatrikeelde.

Hendrik Toompere on neljanda istseneeringu looja, “Lossi” lavale seadja. Kunstnikuks Ervin Õunapuu, helikujundus Andreas W. Mängivad: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Markus Luik, Martin Kõiv, Riho Kütsar, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Tanel Joonas, Maria Soomets, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Raivo Adlas, Kais Adlas, Jüri Lumiste.

Vanemuise külalisetendust Vene draamateatri laval 7. detsembril 2009.

Algus on paljutõotav: rustikaalne kivimüür tagalaval, mõned lihtsad puidust toolid selle ees. Efektne ja imekaunis kunstiline kujund on toolil istuv lavasuitsu mähkunud tütarlaps – lavapildis on korraga nii malbust kui õõvastavat lummust. Ühtlasi seatakse paika lavastuse võtmena toimiv (hirmu)unenäoline meeleolu – leebelt endasse haarav, samas ahistav-ängistav. Ühtlasi saab sellega ilu otsa, lavale tekivad kuhi pappkaste ja roostevabalt särav baarilett, edaspidi terve võimlatäis võimlemisriistu ja muid vidinaid – napp ja elegantne kujundus kuhjatakse üle erinevate objektidega (eriti teises vaatuses), kohati tundub, et laval valitsev segadus ei ole mitte enam taotluslik, vaid esemetekülluses juba isetekkeline. Kõige taga ja üle valitsemas endiselt lossi kivimüür. Müüri lähedus ja samal ajal ligipääsmatus mõjunuks palju sisendusjõulisemalt lakoonilisemalt lahendatud lava puhul – antud lahenduse puhul jääb sein paiguti varju ja unub ära, läheb meelest, mille pärast kogu see rabelemine. Visuaalselt läheb meelest, lavastuse ja materjali alltekstina on samas kogu aeg olemas, seega olnuks ilus, kui müüri visuaalil sama kindlalt ja eksitamatult vaatajasse mõjuda oleks lastud.

Mõjule pääseda, mõtlema panna ja mõjuma jääda ei lasta tegelikult ei fraasidel, visuaalidel ega näitlejate mängul – kõigeks selleks ei jäeta piisavalt aega ja õhku. Laval on peaaegu kogu aeg arvukalt tegelasi, ka selliseid, keda stseenis otseselt vaja poleks. Lava on sellega “müra” täis, unenäoline kulgemine ja sürrealistlik tõmblemine ei lase hinge tõmmata ja järele mõelda, et mida mulle nüüd selle või teise fraasi või stseeniga öelda taheti. Tempo on peal, narratiiv mees-tahab-tööd-leiab-naise-võitleb-süsteemiga edeneb, aga loo metafoorsemate kihistusteni jõudmiseks on möllu ja tegevust kogu aeg natuke liiga palju.

Päris hästi ei suuda nõustuda lavastaja seisukohaga, et Kafka “Loss” ei ole üldse nii väga rõhuv ja raskepärane teos, et see on kirjutatud pigem väga hea huumoritajuga. Absurdihuumorit ju tõesti leidub, see on lavastuses veelgi võimendatud dünaamilise ja lustliku Luik-Kõiv duoga ja Jüri Lumiste suurepäraste Eestseisja ja Sekretäri rolliga – viimastes tuleb süsteemi ja indiviidi konflikt küll kogu absurdsuses välja ja ajab tõesti naermagi, aga see naer on kaitsereaktsioon, mille eesmärk on ahistus- ja abitustunnet natukenegi leevendada. Saab ju vaataja aru, et Maamõõtja, kogu hingest Süsteemi vastu mässates, muutub üha rohkem Süsteemi osaks. Kafka jutustus on tekstina originaalis lõpetamata, ta tsiteeris lõpparenguid sõpradele. Toompere lõpetab lavastuse Maamõõtja surmaga, Süsteemiga võitlemine ja püüd selle poolt aktsepteeritud saada on mehe lõplikult kurnanud.

Lavastuses eneses ja kavalehel on palju viiteid Süsteemile kui bürokraatiale, kontor ja ametkond kujutavad endast maailma sügavamat olemust. Samahästi võiks “Lossi” näha kui jumalani jõudmise püüdluste allegooriat – jõuaks kuidagi selleni, kes kõike teab, otsustab, aga keda peaaegu mitte keegi näinud pole ja ligi ei pääse. Samas usutakse kindlasti, et kusagil nende vahemeeste seljataga see üks ja ainus juht ja otsustaja olemas on. Aga mis siis, kui ei ole? Kui süsteem on ennast nii hästi ja sidusalt üles ehitanud, et kui otsustajat enam ühel hetkel ei ole, siis mehhanism käib omasoodu edasi seda märkamata. Millele oleks sel juhul veel loota?

Püüdes kõrvale jätte Kafkalikku süngust ja ahistavust ning keskenduses narratiivile ja (absurdi)huumorile on lavastajal õnnestunud vaatajateni tuua midagi sürrealismi ja ekspressionismi piiril kõikuvat, aga natuke rabedat ja liigselt sebivat. Just selle pärast jääb “Loss” “Sajale aastale…” alla, et kui juba võtta metafooridest kubisev (või suisa koosnev) tekst, siis minna sellega ka maksimumi peale, minna kindlalt üle realistliku teatri piiride. Võib-olla saab veel vähem inimesi aru, aga vähemalt pole asjal poolikut mekki man’.

Published in: on 10. dets. 2009 at 17:30  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/12/10/mis-uhendab-jumalat-ja-kontorit-metafoor/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: