laenasin lapse ja käisin teatris

David Wood “Piparkoogimehike” Ivo Eensalu lavastamisel. Kunstnik Liina Pihlak, koreograaf Elo Unt, muusikaline kujundus Ardo Ran Varres. Mängivad Tõnu Oja, Tõnu Kark, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Jaan Rekkor, Tõnu Aav.

Eesti Draamateatris nähtud 6. detsembril 2009.

Lapsepõlv tuli meelde – “Piparkoogimehike” oli nimelt tükk, mida minuga suisa mitu korda teatris vaatamas käidi. Nukuteatris mulle ei meeldinud – kõik seletasid ümberringi, keegi kusagil nuttis, üldse ei saanud rahus laval toimuvat jälgida 😛 Nii minuga siis käidigi Draamateatris. Kes toona lavastuses mängisid kahjuks ei mäleta ja pole sattunud vanematekoju, et vanades kavalehtedes sobrada.

Lavakujundus tuli igatahes väga tuttav ette. Valge pitsiserv lava ääres riiuliserva markeerimas, koobaltsinise mustriga teekann. Võimalik, et varasem lavakujundus on väikese värskenduskuuri läbi teinud, aga üldjoontes tundus lava samasugune, kui lapsepõlvest mäletan (vabandan, kui siinkohal kunstnikule ülekohut teen). Lapsed seda ilmselt tähele ei pannud, aga mind vaataja-kuulajana häiris, et ma eristasin ära need hetked, kus hääled tulid salvestiselt. Mõnusalt tuttav oli ka etenduse “theme-song” ehk Piparkoogimehikese laul.

Mis vahvatesse tegelastesse puutub, siis preili Pipar on minu mälus palju pirtsakam ja piprasem kui Viire Valmda teda seekord mängis. Piparkoogimehike jälle Tõnu Oja kehastuses AD 2009 vähem äpu, kohaneb oma eksistentsi ja olukorraga kiiremini, ei veiderda nii palju. Tegelikult kummaline mõelda – tundub ju loogiline, et lapsele peaks selline muhe veiderdamine ja lollitamine rohkem meeldima, aga toona tundus see äsja elule ärganud ja natuke jampsiv mehike mulle hoopis igavam ja ennast kordavam, kui nüüd etendust vaadates; seekord jälgisin tema segadust ja naiivsust mõnusa muigega. Ja kui hiir Ülbe Kutt ähvardas laste kommid ära süüa ja neid endid näkitsema hakata, siis seekord ei olnud seesmist tarvidust jalgu põrandast kõrgemale tõsta – mäletan, et see ähvardus pani mind omal ajal natuke muretsema 😀

Kokkuvõttes lõbus ja helge jõululugu, mille sügavam sisu ei mõju moraliseerivalt, vaid esitatakse ennustuse vormis ja etenduse lõpuks kenasti täide läheb – ühisel nõul, jõul ja (natuke okkalisel) koostööl saavad võimaluse edasi elada Piparkoogimehike, Herr Kellakägu, keda ei visata prükki ja Teepakk, kes ei ole enam morni ja tõreda erakuna oma kannu sulgunud. Happy end!

Published in: on 10. dets. 2009 at 13:13  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/12/10/laenasin-lapse-ja-kaisin-teatris/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: