Mis ühendab jumalat ja kontorit? Metafoor.

Kafkat on eesti teatris varasemalt lavastatud kolmel korral: 1995 “Protsessi”, 1998 ja 2004 “Metamorfoosi”. Põhjuseks ilmselt Kafka mastaapse ja kompleksse kirjandusliku keele, ainuomase tiheda, aga kuiva stiili raskesti tõlgitavus teatrikeelde.

Hendrik Toompere on neljanda istseneeringu looja, “Lossi” lavale seadja. Kunstnikuks Ervin Õunapuu, helikujundus Andreas W. Mängivad: Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Markus Luik, Martin Kõiv, Riho Kütsar, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Tanel Joonas, Maria Soomets, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Raivo Adlas, Kais Adlas, Jüri Lumiste.

Vanemuise külalisetendust Vene draamateatri laval 7. detsembril 2009.

Algus on paljutõotav: rustikaalne kivimüür tagalaval, mõned lihtsad puidust toolid selle ees. Efektne ja imekaunis kunstiline kujund on toolil istuv lavasuitsu mähkunud tütarlaps – lavapildis on korraga nii malbust kui õõvastavat lummust. Ühtlasi seatakse paika lavastuse võtmena toimiv (hirmu)unenäoline meeleolu – leebelt endasse haarav, samas ahistav-ängistav. Ühtlasi saab sellega ilu otsa, lavale tekivad kuhi pappkaste ja roostevabalt särav baarilett, edaspidi terve võimlatäis võimlemisriistu ja muid vidinaid – napp ja elegantne kujundus kuhjatakse üle erinevate objektidega (eriti teises vaatuses), kohati tundub, et laval valitsev segadus ei ole mitte enam taotluslik, vaid esemetekülluses juba isetekkeline. Kõige taga ja üle valitsemas endiselt lossi kivimüür. Müüri lähedus ja samal ajal ligipääsmatus mõjunuks palju sisendusjõulisemalt lakoonilisemalt lahendatud lava puhul – antud lahenduse puhul jääb sein paiguti varju ja unub ära, läheb meelest, mille pärast kogu see rabelemine. Visuaalselt läheb meelest, lavastuse ja materjali alltekstina on samas kogu aeg olemas, seega olnuks ilus, kui müüri visuaalil sama kindlalt ja eksitamatult vaatajasse mõjuda oleks lastud.

Mõjule pääseda, mõtlema panna ja mõjuma jääda ei lasta tegelikult ei fraasidel, visuaalidel ega näitlejate mängul – kõigeks selleks ei jäeta piisavalt aega ja õhku. Laval on peaaegu kogu aeg arvukalt tegelasi, ka selliseid, keda stseenis otseselt vaja poleks. Lava on sellega “müra” täis, unenäoline kulgemine ja sürrealistlik tõmblemine ei lase hinge tõmmata ja järele mõelda, et mida mulle nüüd selle või teise fraasi või stseeniga öelda taheti. Tempo on peal, narratiiv mees-tahab-tööd-leiab-naise-võitleb-süsteemiga edeneb, aga loo metafoorsemate kihistusteni jõudmiseks on möllu ja tegevust kogu aeg natuke liiga palju.

Päris hästi ei suuda nõustuda lavastaja seisukohaga, et Kafka “Loss” ei ole üldse nii väga rõhuv ja raskepärane teos, et see on kirjutatud pigem väga hea huumoritajuga. Absurdihuumorit ju tõesti leidub, see on lavastuses veelgi võimendatud dünaamilise ja lustliku Luik-Kõiv duoga ja Jüri Lumiste suurepäraste Eestseisja ja Sekretäri rolliga – viimastes tuleb süsteemi ja indiviidi konflikt küll kogu absurdsuses välja ja ajab tõesti naermagi, aga see naer on kaitsereaktsioon, mille eesmärk on ahistus- ja abitustunnet natukenegi leevendada. Saab ju vaataja aru, et Maamõõtja, kogu hingest Süsteemi vastu mässates, muutub üha rohkem Süsteemi osaks. Kafka jutustus on tekstina originaalis lõpetamata, ta tsiteeris lõpparenguid sõpradele. Toompere lõpetab lavastuse Maamõõtja surmaga, Süsteemiga võitlemine ja püüd selle poolt aktsepteeritud saada on mehe lõplikult kurnanud.

Lavastuses eneses ja kavalehel on palju viiteid Süsteemile kui bürokraatiale, kontor ja ametkond kujutavad endast maailma sügavamat olemust. Samahästi võiks “Lossi” näha kui jumalani jõudmise püüdluste allegooriat – jõuaks kuidagi selleni, kes kõike teab, otsustab, aga keda peaaegu mitte keegi näinud pole ja ligi ei pääse. Samas usutakse kindlasti, et kusagil nende vahemeeste seljataga see üks ja ainus juht ja otsustaja olemas on. Aga mis siis, kui ei ole? Kui süsteem on ennast nii hästi ja sidusalt üles ehitanud, et kui otsustajat enam ühel hetkel ei ole, siis mehhanism käib omasoodu edasi seda märkamata. Millele oleks sel juhul veel loota?

Püüdes kõrvale jätte Kafkalikku süngust ja ahistavust ning keskenduses narratiivile ja (absurdi)huumorile on lavastajal õnnestunud vaatajateni tuua midagi sürrealismi ja ekspressionismi piiril kõikuvat, aga natuke rabedat ja liigselt sebivat. Just selle pärast jääb “Loss” “Sajale aastale…” alla, et kui juba võtta metafooridest kubisev (või suisa koosnev) tekst, siis minna sellega ka maksimumi peale, minna kindlalt üle realistliku teatri piiride. Võib-olla saab veel vähem inimesi aru, aga vähemalt pole asjal poolikut mekki man’.

Published in: on 10. dets. 2009 at 17:30  Lisa kommentaar  

laenasin lapse ja käisin teatris

David Wood “Piparkoogimehike” Ivo Eensalu lavastamisel. Kunstnik Liina Pihlak, koreograaf Elo Unt, muusikaline kujundus Ardo Ran Varres. Mängivad Tõnu Oja, Tõnu Kark, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Jaan Rekkor, Tõnu Aav.

Eesti Draamateatris nähtud 6. detsembril 2009.

Lapsepõlv tuli meelde – “Piparkoogimehike” oli nimelt tükk, mida minuga suisa mitu korda teatris vaatamas käidi. Nukuteatris mulle ei meeldinud – kõik seletasid ümberringi, keegi kusagil nuttis, üldse ei saanud rahus laval toimuvat jälgida 😛 Nii minuga siis käidigi Draamateatris. Kes toona lavastuses mängisid kahjuks ei mäleta ja pole sattunud vanematekoju, et vanades kavalehtedes sobrada.

Lavakujundus tuli igatahes väga tuttav ette. Valge pitsiserv lava ääres riiuliserva markeerimas, koobaltsinise mustriga teekann. Võimalik, et varasem lavakujundus on väikese värskenduskuuri läbi teinud, aga üldjoontes tundus lava samasugune, kui lapsepõlvest mäletan (vabandan, kui siinkohal kunstnikule ülekohut teen). Lapsed seda ilmselt tähele ei pannud, aga mind vaataja-kuulajana häiris, et ma eristasin ära need hetked, kus hääled tulid salvestiselt. Mõnusalt tuttav oli ka etenduse “theme-song” ehk Piparkoogimehikese laul.

Mis vahvatesse tegelastesse puutub, siis preili Pipar on minu mälus palju pirtsakam ja piprasem kui Viire Valmda teda seekord mängis. Piparkoogimehike jälle Tõnu Oja kehastuses AD 2009 vähem äpu, kohaneb oma eksistentsi ja olukorraga kiiremini, ei veiderda nii palju. Tegelikult kummaline mõelda – tundub ju loogiline, et lapsele peaks selline muhe veiderdamine ja lollitamine rohkem meeldima, aga toona tundus see äsja elule ärganud ja natuke jampsiv mehike mulle hoopis igavam ja ennast kordavam, kui nüüd etendust vaadates; seekord jälgisin tema segadust ja naiivsust mõnusa muigega. Ja kui hiir Ülbe Kutt ähvardas laste kommid ära süüa ja neid endid näkitsema hakata, siis seekord ei olnud seesmist tarvidust jalgu põrandast kõrgemale tõsta – mäletan, et see ähvardus pani mind omal ajal natuke muretsema 😀

Kokkuvõttes lõbus ja helge jõululugu, mille sügavam sisu ei mõju moraliseerivalt, vaid esitatakse ennustuse vormis ja etenduse lõpuks kenasti täide läheb – ühisel nõul, jõul ja (natuke okkalisel) koostööl saavad võimaluse edasi elada Piparkoogimehike, Herr Kellakägu, keda ei visata prükki ja Teepakk, kes ei ole enam morni ja tõreda erakuna oma kannu sulgunud. Happy end!

Published in: on 10. dets. 2009 at 13:13  Lisa kommentaar  

sel õhtul loodi maailmad

9. detsembril 2009 Nukuteatri suures saalis.

In Spe kontserdil.

Aastatel 1979 – 1984 tegutsenud ja eesti progeroki lipulaevaks tituleeritud ansambel andis 30nda sünnipäeva tähistamiseks kontserdi Viljandis, Tartus ja Tallinnas. Loota on helikandjat senini salvestamata paladega.

Kontsert täis mastaapi ja helimaastikke, hävitamist ja loomist. Laengut. Erinevalt näiteks ansamblist Yes ei muutu In Spe muusika paatoslikuks hümnide üksteise otsa lükkimiseks. See on maisem, lähedasem. Oma osa selles läheduses on ilmselt asjaolul, et laval on sõpruskond ja publik saab oma osa nende omavahelisest hoolivusest. Publik kuulab andumusega, kohati tundub otsekui vaatajaskond hoiaks Sibula soolode lummuses hinge kinni. Tüüri lauluhääl  näib tulevat kusagilt palju sügavamalt kui ainult tema enese seest, mingist ürgsest lättest. Loitsulikkus iseloomustab mõndagi ansambli pala.

Et minu ettevalmistus jääb kaugelt liiga napiks kirjeldamaks meloodiaid, mis lavalt kõlasid, olgu ära toodud üks teistlaadne, visuaalne tähelepanek. Kunstiajalugu tunneb mõistet keldriluugivalgus – poolviltu ülalt langev ere valgusvihk, mis tegelase/tegevuse ülejäänud pimedusse uppuvast pildiruumist välja valgustab. Teatrikunstis kasutatakse sama võtet dramaatiliste stseenide rõhutamiseks. Ühes sellises prožektori valgusvihus seisis Riho Sibul. Nagu Caravaggio maalil. Nagu Hamleti monoloogi stseenis.

Muusikaliselt, intellektuaalselt ja emotsionaalselt mõjuvamaid kontserte sel aastal.

Published in: on 10. dets. 2009 at 01:11  Comments (1)