Ei ole kerge olla noor

Draamateatri suurel laval möllavad ja mürgeldavad Märt Avandi, Juss Haasma, Margus Prangel, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding, Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Tauno Makke, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid Maria Lee Liivaku ja Lauri Lagle loos “Sinul on meretäis hirmu”. Vormid ja värvis on lavale kujundanud Laura Kõiv, valguse seadnud Airi Eras.

Muljed pärinevad 3. detsembrist 2009.

Kusagil esimese vaatuse keskel tabab mind mõte, et ma ei saa mitte millestki aru. Minu silme ees laval on juba röögitud, mööbeldatud, narritud, edvistatud, märatsetud, tantsitud, autot remonditud ja kardinaid vahetatud. Ja ma ei saa aru, milleks. Ja mis veelgi hullem – ma ei suuda suhestuda. Mõtlen enne etendust jalutuskoridoris nähtud 16-aastaste seltskondade peale. Jah, ma tunnen ära mingid ammused emotsioonid ja meeleolud, ma mäletan, et midagi samalaadset on läbi elatud (vabandust, kui ma siinkohal kõlan nagu vinguv vanur), aga see ei kõneta mind enam – identiteediotsingute rõhuasetus on tänaseks mujale nihkunud.

Ma ei ole tuttav Mikael Niemi üllitisega “Popmuusika a la Vittula”, mida lavastuse alusmaterjaliks nimetatud on, seega lähenen loole sellisena, nagu see minu ees laval avaneb. Või noh, niivõrd kui “Meretäis hirmu” Lugu pakub – üsna hõre ja ebajärjepidev on see materjal. Selleks, et tegevuselt või teksiliselt hõredad stseenid laval kannaksid, peab lugu nende taga olema väga tugev ja näitlejatööd filigraansuseni läbi mõeldud ja esitatud. Lava nõuab tihendatud elu – reaalses elus ette tulev pooltühjade fraaside pildumine, otseselt mitte edasi viiv kulgemine/passimine ei kanna siin välja. Faabula markeeriv olemus ei võimalda rääkida järjepidevast näitlejatööst rolli kallal. Rohkemal määral helgeid hetki jagus Märt Avandile, Juss Haasmaale, Kristo Viidingule ja Ivo Uukkivile – nende puhul saab rääkida karakteri ja rollilahenduse arengutest ja/või lihvitud näitlejatööst. Mis salata, kogu selle kära, müra, lammutamise ja objektide ümber tõstmise vahale jätkus väga vähe selgeid, kristalliseerunud hetki. Seda intensiivsemalt mõjus stseen teises vaatuses, kus noored omaette midagi askeldavad, Margus Prangeli tegelaskuju Ambo teispoolsusega kõneleb ja Ivo Uukkivi oma “majakeses” istub…ja vaatab. Lihtsalt vaatab. Kord enda ette, kord eikuskile, kord publikut. Vot sellel hetkel hakkas minul huvitav – vaadata-jälgida vaatavat näitlejat. Ülejäänud tegevus jäi kaugele ja võinuks ka olemata olla. Ühest küljest peituks siin nagu kompliment Uukkivi näitlejameisterlikkusele, teisalt – kas on vaja luua 3 tundi 20 minutit möllu selleks, et vaataja naudiks ühte-paari-kolme vaikset selget rahuhetke?

“Meretäis hirmu” suurim võlu peitub ilmselt tegemisrõõmus ja publikuna samastamisvõimaluses. Kaasmõtlejate, sarnaselt tundjate seltskonnas. Seda tegemisrõõmu, siirast mänguindu ja powerit ilmnes eelkõige Uukkivi mängust – ta oli nii omas rollis ja elemendis kui üldse olla sai. Noorte “vihaste” (?) meeste puhul jäi pigem mulje, et jõud on mängul taga, aga vägisi, vähe veenvalt tuleb see kõik. Kui lavastuse reklaam kuulutab, et see on lugu lapsepõlvemälestustest ja sellest, kuhu me jõudnud oleme, siis minu jaoks jäi küll õhku, et kuhu me siis nii väga jõudnud oleme. Laval näidatakse põlvkondade vahelisi probleeme, ohjeldamatut pidutsemist ja bändi tegemist, esimese armastuse leidmist. Seda, mis kogu seltskonnast elus sai, kuhu nende noorukipõlv nad edasi juhatas, öeldakse teise vaatuse lõpus pealiskaudselt mõne lausega.

Kui suureks kasvamises pole midagi häbiväärset, kas siis see, et ma mõstmatu näoga laval toimuvat vaatan tähendab, et ma pole etenduse sihtgrupp, olen suureks saanud, ei peagi aru saama ja selles pole midagi häbivääsret? Ja kuidas sel juhul suhestuvad materjaliga küll veel noored, aga siiski mitte enam verinoored näitlejad? Identiteediotsingute, oma lapsepõlvest tulemise temaatika, unistuste ja reaalse suureks saamise vaheline konflikt on igati kiiduväärne materjal ja peaks kõnetama igat vaatajat, mistõttu loodan, et algmaterjalis on veel mingi sügavam, läbi mõeldum tasand, mis lihtsalt paraku lavale kandunud ei ole.

Oma pisikesest professionaalsest kretinismist lähtuvalt ei saa mööda minna lavakujundusest. Tehniliselt on siin ilmselt lähenetud suure saali maksimumile – vagunmajad liiguvad, lava vajub ja tõuseb, aktiivset kasutamist leiab valguspark. Aga mulle ei meeldinud – konkreetselt ja subjektiivselt. Esiteks ei meeldi mulle, kui kaotatakse ära perspektiiv ja sügavustunne. Need on olemas sileda kinnise lavaseina puhul – ruum eeslavast tagalavani, on olemas lavaruumi konstrueeritud ruumi/toa puhul. “Meretäis hirmu” paigutab lava eesserva vagunelamud ja sulgeb sellega vaate sügavusse. Tekkib mõnes mõttes filmikaadrilik efekt, kus vaatajana on mul võimalik jälgida peaasjalikult seda, mida mulle näidata tahetakse, sest pilgul pole ruumi kusagile liikuda. Igasuguseid erinevaid asju-esemeid, seega visuaalset müra, on samuti laval liiga palju. Õhkkonda muudab närviliseks objektide koha pidev vahetamine – pilt lüüakse segi, visuaalne info muutub, seda tuleb uuesti töötlema hakata. Koos valgusefektide ja helitaustaga (mis pole kah leebete killast) tekkib väsitav ja etenduse jälgimist koormav kujundus.

Iseenesest kiiduväärne, et suure repertuaariteatri suurel laval lastakse teha katsetusi teemade, lahenduste, muusika ja sihtgrupiga. Loodame, et meretäiest hirmust üle saamine tasub end ära teatrile, lavastajale, näiteseltskonnale kui publikule.

PS. Veel kaks tillukest, aga võluvat momenti lavastuses: Uukkivi ja Mihkelsoni tango-kähmlus autovõtmete pärast (kirg ja vägivald, allusioonid argentiina tangole) ning Uukkivi kiikumas – kui see polnud puhas lust, siis mis veel on 🙂

Published in: on 9. dets. 2009 at 10:27  Lisa kommentaar